[text]
Täna on

Tallinnas Pikal tänaval pesitseb juba kolmandat aastat Eesti Käsitöö Maja – käsitöösõpradele sama hästi kui teine kodu, mille ukselingist haaravad just eriti enne jõule yha sagedamini ka juhuslikud möödujad-kingiotsijad, kirjutas SLÕhtulehes Aive Antsov.

Käsitöömajja (Pikk tn 22) võib tulla ostma, aga ka lihtsalt näitusi uudistama. Siin on pood, kus saadaval põnev valik traditsioonililist käsitööd rohkem kui kolmesajalt käsitöömeistrilt või väikeettevõttelt. On ka rahvakunstigalerii, kus iga kahe-kolme nädala tagant uus näitus.

"Käsitöömajas korraldame huvilistele ja kylalistele rahvusliku käsitöö esitlusi ning ettetellimisel lyhikursusi traditsioonilistes käsitöövaldkondades," rääkis Tallinna rahvaylikooli direktor, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu esimees Liivi Soova.

Liidul on olemas teinegi käsitöökeskus – Platsiveere Meistrid (Pikk 15), kus pesitseb käsitööpood, etnotuba, galerii ja rahvarõiva nõuandekoda.

Jaanuarist algavad lyhikursused, kus õpetatakse valmistama kas seelikut, sitspluusi, pottmytsi või pastlaid. Samas töötab ka traditsiooniline rahvarõivaste valmistamise kursus, kus osaleja saab valmis teha kogu rahvarõivakomplekti.

Rahvarõivas on popp ja selle kandmine tõusuteel, kinnitab Liivi Soova: "Otsime võimalusi, kuidas luua selline nõustamissysteem, et iga huviline saaks kas õpetust või infot selle kohta, kust oma rahakoti paksust arvestades ihaldatud rõivad tellida."

Eestlane armastab oma

Yha rohkem tekib käsitöömajale kohalikest elanikest pysikliente, tunnistab Liivi Soova. Eestlane on hakanud väärtustama käsitööd ja ostab seda nii enda tarbeks kui ka kingitusteks.

Põhiostja on aga ikka veel turist, kes satub poodi kas reklaami peale, kellegi soovitusel või lihtsalt juhuslikult mööda kõndides.

Käsitöömaja tõmbab rahvakunstihuvilisi kui magnetiga. Palju on neid, kes alati sisse astuvad, kui taas uus näitus yleval. Koduhõngu leiavad siit need, kes hindavad traditsioonilist käsitööd: villaseid rahvuslikke kampsuneid, kindaid-sokke, kadakast tooteid ja kaltsuvaipu.

Kindlasti ei ole käsitöö meie kodudes yldjuhul enam populaarne traditsioonilises tähenduses, et oskusi pärandadaks emadelt tytardele ja isadelt poegadele. Samas ei ole kusagile kadunud huvi midagi oma käega valmis teha. Käsitöökursused koguvad iga aastaga populaarsust, laste õpitubadesse, mis on tegutsenud käsitööliidu suurematel laatadel, on lausa järjekorrad.

Traditsioonide väärtustamine lubab loota, et käsitöö pysib nii harrastuse kui ka elatusallikana.

Kodukaunistamise kunst

Kunagise UKU ja Kunstikombinaadi ARS tekstiiltooted olid meie kodudes ihaldatud. Nyyd on võimalusi väga palju ja täiesti loomulik, et kõik ei pea vajalikuks kodu tingimata rahvuslikus võtmes kujundada. "Eestis ringi sõites hakkab aga silma, et rahvakunst on au sees," ytleb Soova. "Sellest räägivad traditsioonilised looduslikust materjalist katused, taastatud kiviaiad, ilusad väravad. Kyllap mahub nendesse kodudesse ka meie ilusat käsitööd."

Tema enda linna- ja maakodu teevad soojaks just rahvuslikud tekstiilid, eriti on au sees traditsioonilised seina- ja kattevaibad.

"Maakodu ilma rõõmsavärviliste kaltsuvaipade ja õlest kroonideta ei oskagi ette kujutada. Minul on aga kodus tõesti palju erinevat käsitööd – sugulastelt päranduseks saadut, kingitustena kogunenut, reisidelt kaasa ostetut. Ja mis seal salata – tihe kokkupuude käsitööga toob seda aina juurde," naerab Soova. "Arvan, et olen kogunud oma tytardele korraliku kaasavara. Käsitööesemetel on kõigil oma lugu, need ei ole ainult yhele põlvkonnale kiirelt tarbida."

Liivi Soova tunnistab, et käsitööoskuselt jääb ta kindlasti oma emale ja vanaemale alla: "Kui mul lapsed väikesed olid, siis sai perele ikka ise kampsunid kootud ja lastele ka rahvariided valmistatud. Nyyd ei ole enam otsest sundi ja nii ei leia selleks enam ka aega. Kuigi tahaks... Usun, et kunagi võtan jälle vardad kätte."

Eriti hästi sobib käsitöö jõulukingiks – soojad sokid, kindad, sallid-mytsid ja kampsunid hoiavad kylmal ajal mõnusalt sooja, kaunid kindakirjad ja rõõmsad tikandid panevad kingisaaja enamasti lausa ahhetama.

Kellel aga soovi oma käsitööoskust arendada, sel tuleb end lihtsalt kätte võtta ja osaleda mõnel käsitöökursusel – entusiaste, kes on valmis kursusi vedama, leidub igas Eestimaa nurgas. "Alustamiseks on praegu just õige aeg,” muheleb Liivi Soova. "Talv on eestlastel ikka olnud näputöö tegemiseks."

Käsitöömaja näitused


4.–17. jõulukuud – "Pakk" – tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu jõulunäitus.

18.–31. jõulukuud – jõuluaeg Eesti Käsitöö Majas


Pilt: MÕNUS JA SOE, ILUS VEEL PEALEKAUBA: Pikk-kuub oli eesti naiste tavapärane kylma aja ylerõivas, mida käsitöömeistrid nyyd unustusehõlmast päevavalgele sikutada pyyavad. Uhkete kaunistustega kuub, mis vanasti tõmmati ylle kirikusse minnes, pyydis pilke siis ja pyyab praegugi – proovige järele!

 

SLÕhtuleht