Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaal sai jõuluootuse ajaks kunstkäsitöö sooja hõngu täis: Tartu Ylikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala kuuenda lennu tudengid panid sinna eile yles oma vaiba- ja kotinäituse, kirjutas Vooremaas Riina Mägi.
Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudengid on Palamusel rohkem nagu omainimesed: igal suvel käivad nad seal maalipraktikal ning ykski talv pole kihelkonnakoolimuuseumis möödunud ilma tekstiilitudengite näituseta. Rahvuslikus stiilis vaibad sobivad muuseumi laudseinte ja vanavara täis riputatud laega ärklisaali nagu rosinad saia sisse. Seekord on pealegi tegemist õige rammusate rosinatega: näitusetööde autorid on viimase, neljanda kursuse tudengid, seega juba peaaegu kypsed meistrid.
Juba põgus pilk vaipadele andis aimu, et peale korraliku käsitööoskuse omamise peavad kõnealuse eriala tudengid kodus olema märkide ja symbolite salapärases maailmas. Eriti palju värve ja symboleid on kuhjatud Kadri Kuuse vaibale, mis on Lihulast pärit pulmavaiba koopia.
“See vaip on paksu armastust täis!” ytles Kadri naerdes. “Siit võib leida elupuu, mitu linnuparve, viljakuse symboli siksaki, samuti kaheksakanna, mis on levinud väga paljudes maades, kusjuures kõik peavad seda oma rahvakunsti juurde kuuluvaks originaalkujundiks.”
Pulmavaibad olid Kadri sõnul levinud Läänemaal ja Muhus. Pruut kudus selle pulmade eel, hiljem kattis see kas sängi või kirstukaant.
Kujund pole syydi
Ylli Kondi vaibalt “Sinilinnud” leiab suurte põhikujundite keskelt ka väikese haakristi.
“Sellist asja nähes tõustakse tavaliselt n-ö tagajalgadele, aga tegelikult on see väga vana ja paljudes maades levinud maagiline symbol,” seletas Ylli Kont. “Seda leidub Eesti kinda- ja vöökirjades, Soomes võib muuseumis näha suuri haakriste täis kampsuneid ja Indias seisab see kujund vaat et iga maja seinal. Ega siis sellepärast, et Hitler seda kurjasti kasutas, haakristi yldse ilma pealt ära kaotada ei saa!”
Astri Kaljuse kahest vaibast yhel on kahe peaga madu. Või kaks yhe peaga madu, mine võta kinni.
“See on minu tõlgendus Mehhiko rahvusmytoloogias esinevast maagilisest maost,” ytles Astri Kaljus. “Osalt valisin selle kujundi, yletamaks omaenda ussihirmu.”
Teise vaipa kudus Astri sisse aga hoopis hulga seeni ja paar seenelistki: seen on tema meelest lihtsalt nii atraktiivne kujund.
Kerttu Laane vaipadelt leiab maailmapuud ja etno-varblase, Age Raudsepa omalt silmus-nelinurga, Jana Suur aga on mahutanud yhele vaibale oma kodulinna Tartu ja koolilinna Viljandi silueti. Nende vahel jookseb tee, mis lõpmatust sõitmisest pähe kulunud.
Mis näitusel olevatesse kottidesse puutub, siis need on meisterdatud enne vaiba kallale asumist tehtud tööproovidest. Lae alt piilumast leiab näitusekylastaja veel hulga rahvariides kaltsunukke.
Superkool
Oma kooli ja eriala kohta oli näitust yles panemas käinud Kadril, Yllil, Astril ja Kerttul ainult kiidusõnu öelda.
“Elus palju otsinu ja mitmelt poolt teadmisi kogununa võin öelda, et see on superkool,” ytles Rakverest pärit, aga praegu Pärnus elav Ylli. “Kui majandust või ärijuhtimist õppinul on mõnikord endalgi raske aru saada, mille võrra ta siis tegelikult targemaks sai, siis meie teame päris täpselt, mida me koolist saime ning meil pole raske seda ka teistele seletada.”
“Meilt nõuti palju, aga see-eest saime õppida tõeliste koryfeede käe all ning peatselt võime oma visiitkaardile uhkusega kirjutada sõna “käsitööline”,” lisas Hiiumaalt pärit Kadri. “Meie kaks kätt ei jäta meid kunagi hätta.”
Tuleval suvel võtab kultuuriakadeemia vastu uue rahvusliku tekstiili eriala kursuse, kusjuures esimest korda saab seda eriala päevase õppe kõrval omandada ka avatud ylikoolis.
“Eelkõige peab sellele erialale astuja armastama käsitööd ja rahvakunsti,” ytles Kadri Kuusk.
Viljandi tudengite näitus, mis jääb yles aasta lõpuni, sobitub hästi ka alanud Eesti Vabariigi juubeliaastasse: käsitöö on ju ajast aega meie rahva ilumeelt toitnud ja ära eladagi aidanud.