Eile sai kahe tosina jagu muhulasi kokku Hellamaa kylakeskuses, et rääkida muhu keelest ja sellestki, et muhulane peaks oskama oma murdes rääkida. Samas on oluline talletada oma keel yleskirjutatuna nii, et see säiliks tulevastele põlvedele ja oleks arusaadav yhtemoodi kõigile, kirjutas Oma Saares Ene Kallas.
Kliki ja vaata pilti suuremaltVõrokestest tuleb kõvasti eeskuju võtta, nad on keele säilimiseks teinud ära tohutu töö, lausus Muhu muuseumi direktor Kadri Tyyr.
“Tieks nõnna, et täna sii laua taga kõik sõnavõtud oo ainult muhu kieles,” tegi Kadri Tyyr koosistumise alguses ettepaneku. Ta ytles, et yks asi, mida Muhus tuleks noortele õpetada, on Muhu murre. Aga kuidas täpselt seda teha, jäi ka koosolemise lõppedes siiski paika panemata.
Liis Pallas pakkus välja, et yks reaalsemaid variante oleks Muhu noortekeskuses korraldada järgmisel aastal mingi kursus, mille kaudu saaks noori murde juurde tuua. Kuna sundusega ei saa suurt midagi teha, siis tuleks muhu keele õppimine kuidagi muuta ahvatlevaks ja ligitõmbavaks.
Kadri Tyyri arvates tuleks edaspidi välja anda Muhu murde tekstide ja tekstinäidiste kogu, mida koolilapsed saaksid lugeda, tundides kasutada, ja mida oleks huvitav sirvida ka vanematel inimestel. Kas see raamat just õpik peaks olema, aga ta peaks kindlasti sisaldama ka väikese ylevaade, et missugune on Muhu murre grammatiliselt, mis eristab teda kirjakeelest. Raamatus peaks olema ka vanu ytlemisi, liisusalme, laule, vanu ja uuemat sorti murdetekste, et saaks aru, kuidas keel on arenenud.
Muhulastele kylla tulnud Silja Grünberg Eesti Keele Instituudist rääkis oma kogemustest vadja keele kogumisel. See hääbuv keel on mingil määral säilinud Peterburi lähedal ja Narva taga. Kuna ainus viis keelt säilitada on see kokku koguda ja yles kirjutada, siis selleks on keeleuurijad koostanud vadja keele sõnaraamatu.
Grünberg rääkis, et kõige parem viis keelt koguda on lindistada nende inimeste juttu, kes räägivad puhast murret. Neid inimesi on Muhumaal palju, aga palju on ka sisserännanuid, kes ei tea muhu keelest enam midagi. Aga yleskirjutamine peaks toimuma viisil, et see oleks lugedes yheselt arusaadav kõigile. Kuna ei ole olemas yhtset Muhu murret, siis tuleks käia kylast kylasse ja kirjutada sarnaselt vadja keele kogumise praktikale yles kõikide sõnade hääldusviisid.
Koosoleku lõpus jäi kõlama yleskutse, et võimalikult paljud muhulased hakkaksid murret yles kirjutama. Muuseum omalt poolt koguks need yleskirjutused kokku ja niimoodi saaks alguse see tekstikogu, mis oleks vajalik keele õppeks. Paari kuu pärast saadakse uuesti kokku ja mõeldakse edasi.