"Kui võõrnähtus tõrjub välja meie oma, põlise, iidse, siis yhtlasi hävitab ta killukese meie identiteedist," ytleb Ahto Kaasik, Eesti maa- ja taarausulisi yhendava Maavalla Koja vanem, kes hiljuti peatas kohtus ärimeeste plaani ehitada Kunda hiiemäele tuulepark.
Maavalla Koja vanemat Ahto Kaasikut kysitles Rainer Kerge Õhtulehest
Mida maausulised jõululaupäeval teevad?
On valdavalt kodus. Jõululaupäev on meie rahvakalendris vana aasta õhtu, 25. detsember on vastse ajastaja esimene päev. Uusaasta ei ole jõulukuu 25. päeval juhuslikul. Sel päeval toimub päevakäänak ja päike hakkab taas pikemalt käima. Tegelikult pöörab end muidugi maa. Pyydke vaid seda endale ette kujutada – terve Maa muudab oma pöörlemist ja seeläbi saame me siin põhjapoolkeral tunda saabuvat kevadet ja suve. Kas saab yldse olla võimsamat ja tähtsamat syndmust kõige elava jaoks siin põhjapoolkeral?
Langeb hästi kokku Kristuse synniaastapäevaga.
Langebki, jah. Aga selles ei ole mitte meie syydi, vaid see paavst, kes 4. sajandil otsustas tõsta Kristuse synnipäeva põlisrahvaste talvisele pööriajale.
Kristlusel oli lihtsalt odavam vana kalender ja selle pyhad yle võtta.
Ja jõulud polnud ainus pyha, mis yle võeti. Aga meie rahvas säilitas jõulude vanad kombed, tavad, uskumused ja isegi tähenduse pea 20. sajandini välja.
Jõulutavad ja -uskumused on seotud sellega, et kohe algab uus aasta. Ja uue aasta hakul tuleb teha igasuguseid tähtsaid toimetusi. Veel on siis kodus esivanemate hinged, nende eest tuleb hoolitseda, jätta neile toitu. Ja oma maja tuleb kaitsta igasuguste märkidega, sest vana aasta õhtul on liikvel ohtlikke jõudusid. Nii-öelda jõuluristide tegemine akende ja uste kohale ja majapidamisriistadele … see oli päris tavaline veel sadakond aastat tagasi.
Sina kah teed nii?
Jah.
Kuidas see rist või märk töötab?
See on kaitsemärk. Ja muidugi ka jõulukrässid ja jõulukroonid, mis varasemal ajal pärast pyhi ära põletati. Need peavad pyydma kõik halva ja ebasoovitava endasse, et sedasi siis majapidamist ohtlikul yleminekuajal, aastavahetuse ajal, puhastada ja kaitsta.
Kelle või mille eest need riistapuud kaitsevad?
Inimesele kahjulike jõudude.
Täpsusta, palun.
Ega ma oskagi täpsustada, sest… ei oska.
Aga sa usud, et inimesele kahjulikud yleloomulikud jõud on olemas?
Ma tean, et seda on uskunud meie esivanemad ja nad on kaitsnud jõulude ajal oma majapidamist. Ja nad on halva eest piiranud kõiki tähtsamaid asju: heinasaadusid, põldusid, pulmarongkäiku…
Ja sulle meeldib uskuda, et meie esiisad teadsid, mida nad usuvad ja mida nad kardavad? Sõnaga – kas sulle meeldib uskuda või sa usud?
Ma usun, et nad teadsid, ja mulle meeldib uskuda kah. Samamoodi ma usun, et maalt kuule on niipalju kilomeetreid või et apteegis myydavad vitamiinid on tervisele kuidagi kasulikud.
Kõik, mis on teaduslikult tõestatud, on olemas, mis ei tähenda…
Ma olen veendunud, et sellele, mis on meie teadusele hoomatav, mõõdetav, katseliselt korratav, vaadatakse saja aasta pärast kui äärmiselt piiratud ja algelisele arusaamisele maailmast. Meie teadus on kyll väga tublisti arenenud, aga see on köömes kõigest võimalikust.
Aga meie esiisad tegid juba kaks tuhat aastat tagasi 24. detsembri öösel ymber maja kaitseringe ja… see on see, mis jääb?
See jääb. Ja seda ei pea mitte kuidagi tõestama. Sest see on osa meie kultuurist, meie tavadest. Samamoodi nagu see, et me teretades anname kätt. See ei ole ju mitte kuidagi ratsionaalne! Kuidas on tere-sõna ytlemine ratsionaalne?
Ykski viisakus ei ole ratsionaalne.
Tavad yldiselt polegi, vähemalt mitte esmapilgul. Tavad on tavad, ja nad hoiavad alles meie kultuurilist järjepidevust, traditsioone. Isegi kui inimene ei ole maausuline ja ei otsi nendest tavadest vaimset tähendust, siis eestlasena võiks ta neid ikkagi järgida. Samamoodi kui me ei loobu terest tšau või hea kyllist vm-st okey kasuks.
Kui võõrnähtus tõrjub välja meie oma, põlise, iidse, siis yhtlasi ta hävitab killukese meie identiteedist.
Kas maausulistel on oma Olympos? On nimelised ja näolised jumalad – yks kangem kui teine?
Nägusid ei ole. On jumalaid, keda peaaegu kõik eestlased teavad. Maaema – yks kõige tähtsamaid jumalaid. Uku ehk Ukko on tuntud. Pekko on vähemasti setudele tuntud.
Kus nad on?
Mis mõttes? Fyysiliselt? Vaimselt?
Ma ei tea.
Maaema on meie all. Me oleme ise osa Maaemast. Kõik, mida me sööme või joome on tulnud Maaemast või Maaema kaudu. Vanasti kasvas see toit, mida me sõime, meie kodu ymber, meie oma maa peal, ja me olime ka toidu kaudu oma kodumaast pärit.
Kas maausklik peab Maaema: a. teenima, b. lihtsalt respekteerima, c. yritama võimalikult vähe segada?
Maaema saab ande, Maaemaga arvestatakse, Maaema pyhakohtades jäetakse maa rahule, teda ei puututa.
Samuti on teatud pyhad, näiteks maahengaus, mis on eestlastel ja vadjalastel yhine pyha. Sellel pyhal on kogu maa ja see, mis Maaemas kasvab ja Maaema peal on, puutumatu. Rohtu ei tohi kitkuda, põldu ei tohi harida, kive ei tohi liigutada, maa peal ei tohi hypata ja joosta.
Kui selle vastu eksida, siis Maaema pahandab ja karistab kuidagi?
Kindlasti ei mõju see inimesele hästi.
Aga meie rahvas pole end kunagi nimetanud Maaema sulasteks, samuti on meie rahvausus inimese hing vaba, ta ei kuulu yhelegi jumalale, nagu kristluses, kus kõik on jahve teenrid ja hingekarjas.
Meie rahvausundis võib inimene teenida neid jumalaid, keda ta tahab, sealhulgas näiteks Jahvele ohvrit anda.
Jahve on maausklike mõisteis olemas?
Jah. Ta on juudi hõimujumal, kelle on hiljem yle võtnud kristlased ja muhamedlased. Ja sellisena tunnustab teda ka katoliiklus.
Aga Allah?
Muhamedlased usuvad sedasama jumalat, keda kristlased ja juudidki. Nemad lihtsalt usuvad omamoodi.
„Orm Punases“ – see on yks odysseia – sattus viiking oma eksirännakutel galeeriorjaks. Ja hakkas siis Allahi poole hyydma. Loogika, kui ma nyyd õigesti mäletan, oli umbes selline: kui sa oled oma jumalatest nii kaugel, et nad sind ei kuule, tuleb asju ajada jumalatega, kelle levialas sa parajasti viibid.
See on loodususuline arusaam.
Aga lisaks – kui yks loodususuline läheb kasvõi kõrbesse, siis ka seal on Maaema olemas. Inimene on Maaema peal igas maailma punktis.
Ja kui seal on veel ka mingite kohalike jumalate haldusala, tasub ka nendega arvestada?
Eks ikka.
Mis on maausulisele kõige olulisem riitus, tekst, loits, laul, tants, vanne, olukord, vaimlises tähenduses dokument?
Loitse, laule – pärimustekste – on meil tuhandeid. Ja yhte kõige tähtsamat nende hulgast mina kyll välja tuua ei saa. Seesama tere-sõna on loits. Ka head-aega-ytlemine – me soovime teisele inimesele, et tema aeg oleks hea – on loits. Me kasutame oma vaimujõudu selleks, et midagi muuta, et midagi toimuma panna. Selliseid igapäevaseid loitse on palju.
Kes laulab regilaule, see laulab. Ja igayhel on oma lemmiklaulud. Kes teretab noorkuud, sel on omad sõnad… meie peres on kuutervitussõnad.
Kõlab mugava usuna – mingeid kohustusi pole! Tahan – tervitan kuud, tahan – tervitan päikest, ei taha – ei tervita yldse kedagi.
Aga nii ongi. Inimene on oma valikutes vaba. aga selle vabadusega kaasneb võõrandamatu ja lõplik vastutus. Ja kui ta tahab elada siin koos teiste inimestega nii, et temal oleks hea, tema perekonnal oleks hea, tema rahval oleks hea – siis ta lihtsalt arvestab nendega. Ja kui ta tahab, et tema rahvas jääks kestma, arvestab ta samuti esivanemate tavadega.
Maausuline erineb keskmisest eestlasest selle poolest, et ta ei tunne, et ta elab ainult nyyd, siin ja praegu. Me tunneme ka eelmisi sadu põlvkondi enda selja taga. Tuhandeid aastaid olemist siin, sellel maal. Ja tunneme, et see võiks ja peaks ka tulevikus samamoodi jätkuma. Me ei vastuta vaid iseenda eest, me vastutame ka tulevaste ja möödunud põlvkondade eest sellega, kuidas me oleme, mida me teeme, mida me otsustame.
Mis inimesega pärast surma saab?
Inimese hing läheb siit ilmast Toonelasse. Ja teatud aegadel ta tuleb tagasi – hingedeajal. Jõulude ajal.
Mõni õhtu tagasi lugesin oma pojale unejutuks yhe Kanada põlisrahva muinasjutu, mille kokkuvõtteks öeldi, et sellel rahval on igal hilissygisel – ajal, kui ilmad on vaiksed ja sombused – hingedeaeg. Aeg, mil esivanemate hinged tulevad tagasi oma lähedaste juurde ja mil elavad ja surnud saavad omavahel suhelda. See on täpselt sama uskumus, mis meie rahval! Ja see yle aegade ja mandrite ulatuv sarnasus on lihtsalt hämmastav.
Suudad sa kirjeldada oma suurimat religioosset kogemust? Hetke, mil sa said vankumatu teadmise.
Maausuliseks ei saada talituste või yleloomulike kogemuste abil. Maausuliseks pigem kasvatakse.
18aastaselt hakkasin ma rohkem huvi tundma meie rahva vanema pärimuse vastu. Hakkasin jälgima oma lähedasi, kodus oma ema ja isa, meenutama, mida on rääkinud vanavanemad, panin kirja uskumusi, erinevaid tavasid… Ja yhel hetkel ma sain aru, et kogu see iidne, põline, maausuline olemine on nende uskumuste, tavade, pärimuse kaudu olnud minu perekonnas olemas kogu aeg. Ma lihtsalt pole seda märganud, kuna see on olnud minule igapäevane, kõige tavalisem.
Tihtipeale isegi pärimusuurijad ei märka märke maausust, kuna see on nii tavaline, et on lahutamatu osa nende mõtlemisest ja argikäitumisest.
(Ahto räägib loo, kuidas ta veel sel aastal on avastanud oma ema jutust mitu maausule viitavat märki. Kõik on ju koolis õppinud eufemisme – et karu kohta öeldi mesikäpp või soe kohta halivatimees. Sel suvel, kui oli kartulimardika-uputus, vältis Ahto ema pahalise nime nimetamist. – R.K.)
See näitab, et inimene usub nime väesse, et kui kedagi nimetada, siis ta võibki tulla, ta usub, et inimese ja olendi või nähtuse vahel on nähtamatud sidemed. See on otsapidi kaasaegne kvantfyysika.
Suvest saadik olen ma jälginud ja märganud, et paljud inimesed samamoodi kasutavad eufemisme – kui nad soovivad vältida soovimatut inimest, nähtust, haigust. Nad ytlevad seda kuidagi teisiti.
Ja see ei ole tavamõistes ratsionaalne, see on maausk.
Kunda hiiemäele ei kerki suuresti sinu tõttu tuuleenergiaparki. Mille poolest see hiiemägi on teistsugune kui ykskõik milline teine kõrgem kyngas?
Kunda hiiemägi on eriline, sest temaga on seotud meie ajalooline mälu. Rahvapärimus räägib, et see on pyha koht – palvetamise ja ohverdamise koht. On kirja pandud ka haruldane pärimusekild – kui inimene ära suri, viidi ta hiiemäele ja põletati – et siis läheb hing tulega taeva. Neli aastat tagasi leidsime me hiiemäelt viis kivikalmet, millest yks on praegu dateeritud vähemalt 2500 aasta vanuseks. Sealt on leitud yks Eesti vanimaid raudesemeid.
Veel erineb Kunda hiiemägi teistest kyngastest selle poolest, et ka praegu elavatele inimestele on ta sageli oluline. Maausulised peavad teda pyhaks – see on esivanemate pyhakoht, see on meie pyhakoht ja me usume, et ta on ka järeltulevate põlvede pyhakoht.
Ja teha seal sellist loomulikku energiat nagu tuuleenergia on teile vastuvõetamatu?
Tuuleenergias pole iseenesest midagi halba, aga see tehnoloogia, millega teda loodeti Kunda hiiemäel toota, oleks selle paiga hävitanud. Oleks ehitatud teedevõrk, elektrivõrk, suured tuulegeneraatorid vajavad sygavat vundamenti, hooldusplatse. Kõik see oleks hävitanud suures osas hiiemäe fyysiliselt ja oleks hävitanud ka selle paiga kui pyhapaiga.
Kui kirikusse panna mänguautomaadid (mis ei lõhu ära selle kiriku hoonet), siis kui jumalateenistuse ajal nendega mängitakse… seda paika pole enam võimalik kasutada pyhapaigana.
Mis on maausulistele keelatud?
Keelatud on ohustada teise inimese elu. Elu on pyha. Keelatud on kahjustada pyhapaiku. Keelatud on palju asju, mis on yldiselt keelatud.
Ilmus lyhendatult ajalehes: