Esmaspäeval, 10 jõulukuud peetaval Härjapea koja õhtul kõnelevad ja näitavad pilte Mehhikos aset leidnud Kilpkonnasaare põlisrahvaste kokkutulekust Maris Kilk ja Andres Raid. Ettekandeõhtu algab kell 18 Tallinnas Ryytli tänav 6 (Ajaloo Instituudi nõu toas).
Härjapea koja järgmine õhtu onsamas juba pyhapäeval 16. detsembril kl 18. Lauri Õunapuu kõneleb regilaulu väest ja laulmisest. Loomulikult saab laulda ka.
Maris Kilk ja Andres Raid kylastasid 11.-14. porikuud põlisrahvaste kokkutulekut, kus oli esindajaid kogu Kilpkonnasaarelt (nii nimetavad Ameerika mannert sealsed põlisrahvad). Syndmus toimus Vicami kylas, yaquide maal Sonora osariigis Mehhikos. Kokku tuli 570 saadikut 67 põlisrahva hulgast 12 Põhja- ja Lõuna-Ameerika riigist: Alaskalt, Kanadast, Ameerika Yhendriikidest, Mehhikost, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Lisaks oli kõikjalt maailmast vaatlejaid ja ajakirjanikke. Kokku oli osalejaid ligi 5000.
Maris Kilk kirjutas: “Vicami kokkutulek oli Kilponnasaare põlisrahvastele ääretult suure tähtsusega, oma suuruselt seni enneolematu. Samas aga loogiline jätk sajandeid kestnud ja viimastel aastakymnetel uue hooga alanud paljude põlisrahvaste vastupanuliikumistele nii Ameerikas kui kogu maailmas.
Kokkutulekul kuulati ära ajalood, kogemused, kaotused ja saavutused otse rahvastelt endilt, nende vanematelt ja juhtidelt. Leiti, et kõik, mis nende seni kestvas võitluses sissetungijatega puudutab maad, loodusvarasid, pyhakohti, õigust oma kultuuridele ja keeltele, oma tradtsioonilisele haridusele ning omavalitsusele, on neile põlisrahvastele yhine ehk yhtviisi ära võetud või ohus.
Seepärast otsustati senisest enam koostööd teha, luua yha tihedam põlisrahvaste võrgustik, et suhelda, yksteiselt õppida ja senisest tõhusamalt yhineda vastupanus yleilmastuva rahavõimu vastu, keda nende maadel esindavad rahvusvahelised suurettevõtted.
Ofelia Rivas, kelle rahva - O`odhami – maid läbib USA ja Mehhiko riigipiir, ytles oma sõnavõtus, et Vicami kokkutulek ei olnud valitsusjuhtide ega yhenduste tasandil, seal said kokku maarahvad. Nad olid seal, et seista yhiselt oma ellujäämise eest, et kaitsta Maad, oma alasid ja järeltulevaid põlvi. „Täna nõuame me endiselt ligipääsu oma maadele, ligipääsu sinna, kus liikusid meie esivanemad, et elada edasi oma põlisel kombel ja tuua ande oma pyhades paikades. Me nõuame kaitset oma kultuuridele ja pyhapaikadele, me nõuame õiglasi valimisi ja oma esindatust valitsussysteemides, mis meid eiravad.”
Põlisrahvad saavad sõnumeid, et praegu on nende kord tegutseda. Neil tuleb yhineda Maaema kaitseks, oma maade ja põliste kultuuride kaitseks. Nad näevad, et on aeg ravida oma rahvad neile osaks saanud valust ja ylekohtust, sest nende rahvaste osaks on tervendada Maad.
Nii kõlas 14 porikuud Vicami kokkutuleku lõppdeklaratsioonis, mille luges ette rarámuri rahva esindaja Francisco Palmau: „Me oleme nende rahvaste, rahvuste ja hõimude järeltulijad, kes esimestena andsid nime sellele maale; me oleme need, kes syndisid Maaemast ja kannavad edasi austust tema ees, kes annab meile elu ja hoiab meid peale surma. Seepärast anname me teada kogu maailma ees, et me kaitseme Maaema oma enda eluga ja hoolitseme tema eest.”
Põlismaalased on Maa põlised kaitsjad
Põlismaalased tulid Vicamisse kokku, sest nad on teadlikud, et Ameerika põlisrahvastena lasub neil suur ja yhine vastutus, olla Maa põlised kaitsjad. See planeet on veel nii terve tänu põlisrahvastele, kes teda oma palvete ja pyhade talitustega elus hoiavad. Sellepärast on oma pärimust hoidvad põlismaalased väga tõsised inimesed, eriti nyyd, kus Maaema kahjustatakse rohkem kui kunagi varem ja põlisrahvaste osa tema tasakaalustamises on aina tõsisem töö.
Maa ja ilmaga suhtlemist ning ravimist on toimetatud iidsetes looduslikes pyhapaikades. Praegu on nende paikade alles ja elushoidmine yhine mure kõigil põlisrahvastel. Varem on neid paiku hävitatud kiriku abiga, nyyd rajatakse sinna kaevandusi, hotelle, spordikomplekse või muudetakse pyhad kohad argisteks turismiobjektideks.
Kõiki põlisrahvaid yhendab elav suhe loodusesse. Maa on ema, kes meid toidab, katab ja hoiab, seepärast tuleb teda tänada ja tema eest hästi hoolt kanda. Yleilmastuva majandusmudeli silmis on maa ressurss, elutu objekt, mida on vaja osta ja myya ja kaevandada. Aga põlismaalane ytleb, et ta ei saa seda maad myya, see maa ei ole tema oma, tema ja meie kõik oleme Maa omad.
See vastuolu ei ole pelgalt ideoloogiline, vaid tuleneb erinevatest maailmatajumise viisidest. Maailmatajumise viisid on erinevad ja ongi loomulik, et Maal valitseb mitmekesisus. Ainult et lääs millegipärast arvab, et tema viis on universaalne ja kõigile hea. Põlisrahvad ei suru ennast teistele peale, sest nende pärimuses on säilinud teadmine austusest. Kui sa mõtled Maast kui emast, kes sind toidab ja elus hoiab, siis on kõik teised olendid, kes tema peal elavad, sinu jaoks õed ja vennad.
Põlisrahvastel on vaja edasi kesta põlisrahvana. Meie jõud ja pysimine on meie põlises kultuuris. See äratundmine on jõudmas inimesteni kogu maailmas. Inimesed pöörduvad tagasi põliste eluviiside ja teadmiste juurde ning otsivad oma juuri. Seda näeme Maavallas, kus yha rohkem noori asub kaitsma ja taas tundma õppima meie hiiekohti ning maarahva pärimuskultuuri. Ameerika põlisrahvaste kokkutulek on samuti yks paljudest märkidest suurte muutuste teel, millel me asume. Nad on asunud yhinema, sest mõistavad et, yleilmse hävitamise ja yhtlustamise tingimustes saab vastupanugi olla vaid yleilmne.”
Maris Kilk on hariduselt hispaania filoloog ja töötab Eesti Põlisrahvaste Keskuses.
Ettekandeõhtu korraldavad Härjapea koda ja EVT põlisrahvaste Sihtasutus.
Maavalla koda