Kihnu valla neljast kylast väikseim, Rootsikyla, teeb mandri nimekaimudele silmad ette eripäraga, sest kus mujal veel kui siin istuvad saare naised telgede taga ja koovad kördikangast, lisades triibuvalikusse oma käekirja, kirjutas Pärnu Postimehes Silvia Paluoja.
Uie-Matu perenaine Mare Mätas, pika nimega SA Kihnu Kultuuriruumi juhataja, on suurde tuppa teljed yles sättinud, et Kihnu ajalooõpiku kirjutamise ja kolme lapse kõrvalt näpistatud ajaga kududa kördikangast.
Merelt tulnud peremees kõnnib lae peal pööningul, sest katusepanek ei anna sygissadudega oodata. Toaakna all väljas magab vankris aastane Anni. Liis ja Martin on koju oodata koolitundide lõppedes ja pereemal on kartulipott pliidil tulelepaneku ootel.
Iga kördikiri ise moodi
Vana vokk keerutab vurinal ratast, kui Mare sellel lõnga pilliroovarre tykile poolib. Erkpunane jookseb sujuvalt kerast, kuni seda on poolil parasjagu, et soasse mahtuda.
“Kördi kirju on hästi palju, need on kõik erinevad, kahte yhesugust ei ole, neid tuleb uusi juurde,” kinnitab Mare, kellel on telgedel rullis seitset kirja kördikangas ja yhele jätkub veel ylesseatud lõime pikkust.
Kaheksanda tarvis on uus kiri jälle ees, väike spikker, kahele ruudulisele vihikulehele tavalise pliiatsiga käsitsi kirjutatud triipude järjestus ripub telgedel silmakõrgusel.
“Kui kördid on endal olemas, saab neid kirju teha ja ymber teha, kes on nii suur spetsialist, aga põhiliselt ikka vaatad kyla peal, kellel on ilusad kördid seljas, kes on kudunud uue mustri, tood omale ka kirja ette,” seletab Mare.
Nyyd on aga naistel mure kukil: kust saada villase lõnga värve. Kunagise kuulsa keemiakombinaadi Orto pakendis värvivarud on kokkuhoidlikumatelgi otsa saanud ja ettevõte tegevuse lõpetanud. SA Kihnu Kultuuriruum hakkab tegelema muu saare elulaadi säilitamisse puutuva kõrval sellega, et otsib maailma pidi lõngavärve taga. Sest kördikudumine ei saa ju sellepärast ära kaduda, et yks vabrik tegevuse lõpetas. Ja ega siis ykskõik ole, millist punast näiteks poodnikud pakuvad.
Saaresisese moemaailma mõõdupuu ytleb, et kördi punane tuleb saada selline, et oleks ilus ja moes. Praegu on nõutav särav, mitte liiga hele, pigem tumepunane toon.
“Pyyad niimoodi värvida, et saada hästi särav, selge ja ilus toon,” seletab Mare ja jooksutab suga järgmise triibuvärviga lõimede vahelt läbi.
Minist midini, puusajoonele pidama
Nyyd läheb lugu körditega ehk mandrikeeles seelikutega veel põnevamaks. Tuleb välja, et Kihnu naised ei järgi napilt 17ruutkilomeetrises meretaguses riigis ainult moetoone, vaid kördi pikkust ja kandmisviisigi.
“Muutuvad ka pikkused, sajandi alguses oli kört pikem kui praegu, 10-15 aastat tagasi läks moodi, et oli pikem kui nyyd keskmine kört, ja 1960. aastatel oli ylemaailmne minimood, siis lyhenesid kördidki,” seletab Mare töö tagant. “Praegu on noortemood toonud nabakördid päevakorrale, et kui teksapykste värvlid on allapoole vööd, lasevad tydrukud kodus õmmelda kördi värvli ymber – madalamale, ja vanad on pahased.”
Mare tunneb rõõmu, et moemaailma kas või veidruste järgmine näitab kördi elujõudu. Iga noorte põlvkond on midagi uut toonud, vanemas eas tuleb tavakohane kördi kandmise viis tagasi.
Siuh! Jookseb särav roosa lõng triipu kangasse, lyyes selle hoobilt särama.
“Kui lähen tööle, siis mul ei ole enam aega teha, see on nii suur töö, see kördi kudumine, selles mõttes tõesti au ja kiitus Kihnu naistele,” kriuksuvad Mare kodust toodud teljed järgmist peenikest lõngatriipu kangaks surudes.
Pärnumaa taludes ja käsitöötubades nähtud telgedega võrreldes on Kihnu omad väiksemad, kuid töö nende taga istujale fyysiliselt raske ja aeganõudev.
Körte eristavad lõnga värvid, sest igayks saab põhivärvidelegi ise tooni, triibu laiused on erinevad, aga yhesuguseks muudab need all servapael, mis punutakse käsitsi ja on punane, isegi leinakördil.
Mare oskab kördikanga kudumise kõiki etappe ja teoksil on õppefilm rahvamuuseumile.
“Kördi juures saab loovust rakendada, vaadata, milline värv millega sobib, tavaliselt pannakse kollase kõrvale roheline, roosa kõrvale pannakse valge, see lööb selle roosa särama, umbropsu ei saa teha, tuleb saada õige tulemus,” seletab Mare ja teljed kriuksuvad, justkui teades, et tulemus peab olema tähelepanu äratav ja kordumatu.
“Kylakogukond jälgib yksteist, see ei ole nii, et ise arvan, et on ilus, teised peavad ka seda ytlema,” teab Mare.
Tumesinise kõrvale läheb lilla, see tugevdab sinist tooni.
Uie-Matu peretytred saavad endale siit kördid. Yhele keskmisele kördile kulub viis kyynart ehk kaks ja pool meetrit kangast. Ja körti ei pesta, lihtsalt pööratakse teine pool väljapoole ja kantakse näiteks peokördiks kootud kehakatet siis kodus edasi.
Pilt: “Kihnu kördi elujõudu näitab see, et kahte samasugust ei ole võimalik leida, igal kudujal on oma käekiri,” ütleb Uie-Matu perenaine Mare Mätas. Pärnu Postimees, Urmas Luik