Jaur-jaur-jeur-jõur, jaur-jaur-jeur-jõur... Põrisemine täidab suuõõne. Kõrisõlme kõdistavad helilained, mis saavad alguse hammaste vahelt. Madal värin liigub kõhu suunas ja yhtaegu pealae alla. Nii häälitseb parmupill, kirjutas Tartu Postimehes Raimu Hansn.
Vähemalt kaheksasada aastat tagasi Eesti aladele jõudnud muusikariist oli veel kolmveerand sajandit tagasi nii rohkesti kasutusel, et selle paremad mängijad said hakkama isegi viisi esitamisega. Seepeale kadus parmupill aastakymneteks unustuse hõlma alla.
«Tavapärane parmupillimäng on peaaegu välja surnud,» nendib rahvamuusika suur asjatundja Igor Tõnurist 1996 trykist tulnud raamatus «Pillid ja pillimäng Eesti kylaelus».
Artiklikogumiku ilmumisest möödunud yheteistkymne aastaga on märgata sellel alal vilgast elutegevust.
Pillipõristajaid ja neid muusikariistu kasutavaid bände tuleb aina juurde. Esmalt meenuvad Oort, Vara ja Vägilased. Kui internetis tuhnida, saab rida jätkata: Laudaukse Kääksutajad, Mandra Gora, Kratt...
Lihtne hankida
Viljandi tudengite kursuseansamblist aastal 2000 alguse saanud Vägilased on kogunisti nii vägevad, et on andnud kontserte ka mitmel pool raja taga. Viimane pikem reis viis Vägilased kevadel Yhinenud Rahvaste Organisatsiooni kutsel New Yorki põlisrahvaste foorumile.
Vägilastes mängib parmupilli – ning flööti, vilesid ja torupilli – Cätlin Jaago. Ta on tähele pannud, et parmupilli on endale muretsenud väga paljud. «Seda on lihtne hankida, poodides myyakse ja ta on kyllaltki odav,» märgib ta.
Tartu kesklinnas on kolm muusikariistade kauplust. Neist igayhes on myygil ka meistri tehtud parmupillid hinnavahemikus 320–375 krooni. Neid ostetakse igas kaupluses paar-kolm tykki kuus.
Veel sygise hakul myydud ja nyydseks otsa saanud Austrias konveieril valmistatud pillid maksid tunduvalt vähem, 50 krooni, kuid olid häälestamata.
Huvilised saavad ise katsetada, meloodia mängimiseks on aga vaja erilise tehnika omandamist. Jaago õppis yrgse heliga pilli mängu peensusi Norras. Paarkymmend lugu otsis ta välja kirjandusmuuseumist Tartus, kus neid on salvestistena 1930. aastate teisest poolest. Nyyd õpetab Cätlin Jaago oma oskusi Viljandi kultuuriakadeemias.
Raskused õppimisel
Parmupilli on Jaago sõnul raske õppida neil, kes just sellest pillist alustavad oma muusikalist teed. Raskusi valmistab eeskätt see, et mängimisel ei ole märgata, kuidas helid tekivad. Näiteks viiuli kaelal liikuvad sõrmed on ju kaugele näha.
Parmupillimängija liigutab hammastele asetatud pillil metallkeelt yhe näpuga ning samal ajal muudab oma suuõõne ruumala. Seda ei saa ette näidata, seda peab igayks ise tunnetama. Õige tunnetuse kättesaamiseks peab oskama kuulata helisid, mis mängimisel tekivad.
Muusikul ja õppejõul on kymmekond isiklikku parmupilli. Nende hulgas kaht peab ta oma lemmikuiks, kusjuures yhe neist on teinud meister kaugel Norramaal ja teise on meisterdanud Priit Moppel.
«Norra parmupillid on täius ise,» ytleb tartlasest muusik ja parmupillitegija Moppel. Põhjuseks on põlvkonnalt põlvkonnale pärandatud oskused.
Kõige paremateks mängijateks peab ansamblitest Oort, Vara ja Paddy´s tuntud Moppel Siberi rahvaste hulka kuuluvaid altailasi ja tõvasid. Sealsed tõelised mängumeistrid võluvad parmupillist välja kyll ka viise, kuid kasutavad mängimisel kogu oma keha.
Yldiselt põristatakse seda pilli yksi, kuid on ka ansambleid. Ja veelgi enam. Yhest nõukaaegsest Kesktelevisiooni rahvakunstisaatesarjast on tartlasest pillitegijal tänini meeles saade, milles esines kirgiisitaride 30–40-liikmeline parmupillikoor.
Algajale huvilisele mänguvõtete selgitamist alustab Priit Moppel selle yrgse pilli ehituse tutvustamisega.
Parmupillil on metallist raam, mis koosneb pärast ja aisadest, mida nimetatakse ka reiteks või säärteks.
Aisade vahel käib keeleke, mis näpuga tõmmates lõikab õhku ja tekitab heli. Pärast hoitakse näpuotstega kinni, raam pannakse kitsamast kohast vastu hambaid, mille kaudu liigub vibratsioon luustikku.
Hetkega vaimustuses
Kõige olulisem kõlakoda on suuõõs, aga õõnsusi on ka mujal peas, kõris ja kogu kehas. «Pikk mängupraktika lubab neid kõiki tunnetada,» märgib pillitegija. «Parmupillimänguga hakkab inimene ka oma sisemust paremini tunnetama.»
Ise on Priit Moppel (38) parmupilli mänginud sama kaua, kui neid teinud – enam kui pool elu.
Kui ta oli 15-16-aastane, sattus ta sõpradega kolmekesi Eestis rännates Keilas klassivenna venna koju, kus talle hakkas köögilaua peal silma käsitööna tehtud pill.
«Proovisin seda mängida ja sattusin hetkega vaimustusse,» ytleb ta. «Ma võtsin joonised ja kui koju jõudsin, tegin ise pilli valmis. Vähemalt sama palju aastaid peaksin neid veel tegema, et jõuda viimaste nyanssideni, kuigi eks neid teadmisi on juba omajagu kogunenud.»
Kas parmupillimäng võib vibratsiooni tõttu olla ka ohtlik, näiteks ajule?
Cätlin Jaago naerab selle kysimuse peale ja kostab vastu: «Mulle ei ole veel keegi öelnud, et minuga oleks midagi kahtlast lahti.»
Priit Moppeli tähelepanekul võib parmupillimäng olla positiivselt toimiv nakkus. Tal on ette tulnud, et keegi ostab temalt yhe pilli ja hiljem ostab need juba kogu oma sõpruskonnale.
Ajaloost ja rahvasuust
Parmupilli kohta ei ole ilmunud kuigi palju kirjapanekuid. Yks väheseid neist on Igor Tõnuristi (pildil) artiklikogumikus «Pillid ja pillimäng Eesti kylaelus», mis on ilmunud Teaduste Akadeemia kirjastuses 1996. Sealt on võetud ka alljärgnev materjal.
• Parmupill on tuntud kogu Euraasias – Briti saartest läänes kuni Tšuktši poolsaareni idas ja Indoneesiani lõunas.
• Eesti parmupilli ajalugu võib jälgida alates 13. sajandi algusest, millega on dateeritav Otepää linnamäelt leitud parmupill.
• Eestis algas parmupilli levik 13. sajandil tõenäoliselt sakslaste vahendusel.
• Tallinna Forselli kaubamaja vara loetelus 1756. aastast on eesti rahvakultuuris levinud kaupade seas mainitud ka parmupille. Neid olnud seal neli tosinat, igayks 3 kopikat tykk.
• Kihnus on 1947 kirja pandud, et esimese parmupilli tõi saarele umbes 50 aasta eest Jaagup Tyrk. Neid teinud keegi Jyri, kes elanud Pärnus Siimu kõrtsis.
• Rahvasuust on parmupilli kohta yles kirjutatud mitmeid nimetusi: konnapill, suupill, mokapill, huulepill, nokapill, kärsapill, pöupill, suukannel, sõrmlik.
• Parmupilli raami rõnga (või kolmnurga) kujuline osa oli Ridalas pära, kaks pikaks venitatud pära otsa aisad ja Pyhalepas reied, pilli õhukese pikliku keelekese ylespoole keeratud otsik oli nokk, Jõelähtmes ka kida.