[text]
Täna on

Käibefraas on, et Eesti riik on olemas ennekõike selleks, et kaitsta eesti keelt ja Eesti kultuuri, olla yhe ohustatud rahvakese reservaat, kaitseala, kirjutas EPLs Jaan Kaplinski.

On kahtlane, kas riigikeeleks ja eurokeeleks muutmine kaitseb eesti keelt rohkem või muudab selle yheks paljudest eurostandardile vastavatest keeltest.

Eesti keel on praegu vähem suhtlemisvahend kui lääne keeltest tõlkimise vahend. Tõlgitakse kõike: seadusi, romaane, subtiitreid ja selle kaudu ka kultuuri ning väärtusi.

Minu meelest hävitavad ka praegune ametlik keelekorraldus ja selle järele valvavad ametnikud loomulikku põlist eesti keelt ysna tõhusalt. Vähe sellest, et eesti keelt õpetatakse venelastele, “õiget keelt” õpetatakse ka eestlastele, kes mõne liliputist pedandi arvates ei tohiks öelda “naelkumm” ja “põrandalamp”, vaid “naastrehv” ja “põrandavalgusti”, mitte “pilvitus”, vaid “pilvisus”.
 
Kelle ja mille eest siis riik ja tema ametnikud meie keelt-kultuuri kaitsta tahavad? Julgen öelda, et kauniduse, metsikuse, loomulikkuse, kreatiivsuse eest. Ja muidugi, ennekõike ikka venelaste, Vene riigi ja vene keele eest.


On pahandamist sellegi yle, et mõned ettevõtted avaldavad oma reklaamlehti ka vene keeles. Ent millegipärast ei ole ma kuulnud kedagi pahandavat, et yks meie kultuuriväljaanne kannab ingliskeelset päälkirja Cheese. Kujutan ette, milline tänitamine oleks lahti läinud, kui keegi oleks fotoajakirja tahtnud nimetada Ptitškaks või Fotkiks.

Linnud vastu klaasi

Kui rääkida kultuurist ja selle kaitsmisest, oleks loomulik, et kaitstakse kõige tõsisemalt seda, mis on haruldane ja ainulaadne. Olgu siis seesama “kaunis metsik keel”, nagu seda nimetas luuletaja Ivar Grynthal, talumajad, regilaul, põlismaastikud ja põliskooslused, linnakeskkond, mis teeb Tartust Tartu, Supilinnast Supilinna, Koplist Kopli...

Aga selle omapärase ja põlise kaitsmisega on asjad pahasti, nagu teame ja näeme. Nii Eestimaa kui ka Liivimaa linnasydametes hakkavad tooni andma klaas, betoon ja teras. Midagi, millel meie omapära ja eripäraga pole midagi tegemist. Loome linnakeskkonda, mille sõnum on “Me pole halvemad kui eurooplased, me võime ka teha seda moodsat värki!”.

Kuigi selles valdavalt nyydisaegsuse (ja odavuse) sõnumit kandvas keskkonnas ei tunne linlane end just eriti koduselt. Kuigi selles keskkonnas pole enam kohta linnalindudelegi. Pole õõsi ega nurgakesi pesitsemiseks. Ma ei tea, kui teadlikud on meie arhitektid sellest, et klaaspinnad on lindudele tegelikult ohtlikud: vastu suuri aknaid ja klaasseinu lendavad linnud end tihti surnuks. Pole ju Eesti kultuuri eripäraga peaaegu midagi pistmist ka jalgpallil ega Eurovisionil, millele riik ja erasponsorid kulutavad väga palju suuremaid summasid kui näiteks luule või syvamuusika toetamisele.

Tegelikult usun ma, et Eesti riigi olemasolu õigustus polegi sedavõrd mõne keele või kultuuri hoidmises, vaid hoopis muus. Meie riigi, meie kodanike ja mittekodanike kätte on antud tykk yhest planeedist, on antud yksjagu maad, metsa, jõgesid-järvi, soid-rabasid, liivikuid, saari, laidusid, lahtesid ja väinasid. Ning oleme oma riiklikku olemasolu õigustanud, kui anname selle tyki planeedist oma lastele ja lastelastele edasi hästi hoituna, sama puhtana, sama liigirikkana, sama häirimatuna mitmesugusest saastest, ka myrast. Ilma ATV jälgedeta Purekkari neemel (mida olen näinud), ilma pudelite ja pakendilasudeta metsa all.

Maailm põleb

Eesti on väike riik, mida võiksime vaadata omamoodi supertaluna. Ja endid siis selle talupere liikmetena, kes peavad talu pidama. Põlvest põlve, mitte nii, nagu tegid mu vanavanaisa Soodla talus olnud ajutised asukad, kes põletasid paari talvega ära pooled kõrvalhooned. Maailm, kus me elame, põleb. Ja hävib. Tykikaupa, vahel drastilistes katastroofides, vahel peaaegu märkamatult. Meie ylesanne on hoida seda meie kasutada olevat pinda nii hästi, kui suudame.

Tunahomne maailm

Siin on oma koht meie esivanemate talupojatarkusel, oskustel, mida eestlased pole veel unustanud. Meie hulgas on piisavalt neid, kes veel oskavad niita, puid lõhkuda, aeda harida, mesilasi pidada, ka hobusega kynda-äestada. Ma ei saa lahti tundest, et neid, nyyd otsekui etnograafia valda kuuluvaid oskusi võib meil, võib-olla meie lastel-lastelastel vaja minna. Hoiame neid.

Tunahomne maailm võib kergesti olla maailm, kus tuleb taas hobusega maad harida, jalgrattaga poes ja koolis käia ning ise endale talveks kartuleid ja puid varuda. Eesti talu oli suuresti isemajandav, tarbis põhiliselt seda, mida ise tootis. Laastamata oma keskkonda. Talu oli osa põhjamaisest poollooduslikust ökosysteemist, oli sellisena kestnud väga palju põlvkondi ja võinuks kesta veel väga kaua. Talu on säästliku majanduse, ökonoomika ja ökoloogia kokkusobimise mudel. Mille juurde võime mingil kujul ja kombel tagasi tulla, kui praegune majandus kokku variseb. Mis pole yldse võimatu.

Nii on Eesti riigi ees kaks põhinägemust: kas olla eesti keele ja kultuuri reservaat või supertalu. Tegelikult ei ole esimene võimalik teiseta. Kui Eesti tahab kuigivõrd Eestina säilida, peab ta olema selline supertalu. Või olema valmis selleks saama, kui aeg on niikaugel.


Eesti Päevaleht