Vällä om tulnu eestiaigsõ maatiidüse suurõ mehe Kanti Edgari raamat «Eesti rahvastik ja asustus». Taha omma kokko pantu Kanti kats’ tervet uurmistüüd ja ossi kolmandast, edimäst kõrda ilmunu 1933–1939. Kokkosäädjä om Kursi Ott, välläandja Ilmamaa, kirotas Uma Lehes Saarõ Evar.
Kanti huvit’ kõgõ tuu, kuimuudu kujondas maastik inemise elokeskkunda. Timä meelest tulõ kõgõ suurõmb vahe Eesti elokeskkunnan joba tuust, määne osa maast jäi pääle ijäliustigu sulamist kuivalõ ja määne edimält vii ala. Nuu omma nimetedü korgõmaa ja madalamaa jago.
Maastigu perrä jagi Kant Eesti 33 vähämbäs maas. Räpinä rannaviir käve madala Peipsimaa ala, Lasvast Tarto ja Ilmatsaluni küündü tasanõ ja orgõ täüs Põlvamaa, parralt mägine Ugala küündü Võrtsjärvest Nursini, mõtsanõ ja paiguldõ mägine Karulamaa haard’ Karula ja Harglõ kihlkunna. Näist kõigist lõunahummogu poolõ jäi väega mägine Haanimaa.
Petserimaa oll’ jaet kolmõs: Lobotka liivanõ, Irboska oronõ ja Laura mõtsanõ-suunõ maa.
Kant es uuri õnnõ Eesti maad ja maastikku, a inemist maa pääl – minkast timä eläs ja kohepoolõ tedä tõmbas.
Tä oll’ üts edimäidsi keskusõ ja tagamaa uurjit maailman. Muu hulgan näüdäs’ tä är, et kasuja liin ei mõoda tagamaad õkva, a vähämbide keskuisi kaudu, miä tegevä ka tagamaad kimmämbäs.
Tuuaolidsõn Eestin oll’ liinu ja alõvidõ tasakaalun võrk olõman arõnõnumban korgõmaa jaon, kohe kuulu ka Võromaa.
Eräasi oll’ Talliin, kohe tõmmas’ rahvast egält puult, olkõgi, et tä ümbre es olõ kimmäst tagamaad.
Mõnõn mõttõn oll’ Kant tunnistajas nättüsele, kuis harilik liinastumine nakkas üle minemä supõrliinastumises, miä ei anna tagamaalõ midägi vasta.
Põnõva omma lukõ numbrõ, midä Kant võrdlusõs är tuu, ja põnõva omma ka kaardi ja muu kujutamisõ nipi, minka Kant umma keskuisi süsteemi kujutamist ja piiritõmbamiisi är põhjõndas. Kukki Võro liina tagamaa om joba tuudaigu olnu vähämb ku Võromaa, näütäse Võro liina kolimise punkti ja kiire kaardi pääl, et tultu om pall’o vanalt Võromaalt ja Setomaalt, a väega veidü kostki muialt.
Tartu, Narva ja esiki Rakvere tõmpsi rahvast pall’o laembalt, a ligembält iks rohkõmb. Talliin tõmmas’ egält puult üttemuudu, olku lähküst vai kavvõst.
Tuu ao kõgõ kipõmbalt kasuja kotus Eestin es olõ Talliin, a hoobis Antsla (70,5 protsenti aastil 1922–1934). Huvitav om taad kotust kõrvuisi säädi kah kipõstõ kasunu Tõrvaga.
Ku Tõrvan ellivä päämidselt rikkide mulke suilidsõ, kinkalõ alõvimaja oll’ kotus, kon talvõl ellä ja kon peret pitä, sõs Antslan olli tüükotussis poodi ja kokkuostu, saekaadri, raudtii, villa- ja linavabrik, miä kõik tull’ kasus ka ümbrüskunna talurahvalõ.