Tarto ülikooli Lõuna-Eesti keskusõ talvõseminäril 14. jõulukuu pääväl sai kuulda väega mitmõsugumaidsist as’ost. Teemas oll’ kultuurilugu: kõnõldi näütüses ka tuust, mille Loosu külä mehest Teppo Augustist sai Eesti kõgõ esierälidsemb pillimeistre ja mille võrokõsõl ja mulgil om särk hammõ pääl, mitte pall’a iho pääl, kirotas Uma Leht.
Geograaf Pae Taavi arot’, miä om Lõuna-Eesti. Aoluulidsõ Liivimaa, maatiidüsligu Korg-Eesti, lõunaeesti keele ja paekivi-liivakivi piiri üle märken jõud’ tä järeldüisini, et tüüpettekujutuisi lõunaeestilidsest või ka kaardi pääl nätä ja käega kumpi. Saarõmaa ja Pärnumaa sinnä sisse ei mahu, a tüüpiline Lõuna-Eesti küünüs sõski kavvõmbahe põh’a poolõ ku lõunaeesti keele ala.
Vana keele uurja Laanekase Heli ütel’ uma ettekandõ lõpõtusõs, et tulõ iks meelen pitä, et tarto kiilt piät uurma ku hindäette kiräkiilt, mitte ku tõsõ keele osakõist. Tarto keelen trükidü raamadu olli inemiisile umadsõ. Päämine hädä oll’ tuu, et kirästäjä pelksi keelemõistjidõ väikeist nummõrd ja es anna 19. aastasaa lõpupoolõ vällä muid raamatit ku usoliidsi.
Kõivupuu Marju märgot’ muu hulgan tuu üle, mille mi kitämi ja näütämi uhkusõga võõrilõ mõisit, kon mi esiesä mõnisada aastat tagasi malka saiva. Kirändüse uurja Velskri Mart löüdse, et lõunaeestikeeline luulõ om nelläl kõrral vällä löönü õkva sõs, ku käü üleüldine eesti luulõ vahtsõndaminõ. Saro Anneli märgot’, miä om lõunaeesti tiatri täämbädsel aol ja arvas’, et puulkutsõlinõ Võro Tiatriateljee om tuu as’a kõgõ õnnõstunumb näüde.