Riigimetsa majandamise keskus korraldas eile Tartus konverentsi «Pärandkultuur metsas — väärtustamata väärtused». See on vaid yks osa kõnealust teemat käsitlevast ettevõtmisest, mille eesmärk on kaardistada kogu Eesti pärandkultuur, kirjutas Sakalas Liisi Seil.
Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) arendamis- ja konsultatsiooniosakonna vanemkonsultant Vaike Pommer, mis on metsas ja maastikul pärandkultuur?
Sellele võib vastata, tsiteerides Hando Runnelit: «Kultuur ei ole ainult mingi kõrge vaimne toodang, vaid kõigepealt kodu, vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis.» Sellest edasi arutledes tähendab pärandkultuur meile eelmiste põlvkondade pärandatud või pärandunud eluviisi märke.
Miks see teema vaatluse alla on võetud?
Kui räägime mittekaitstavast pärandkultuurist, tuleb tõdeda, et suuremat osa metsa-aladele peitunud rahvuslikust kultuuripärandist pole me seni teadvustanud. See on kaitsmata peamiselt teadmatusest tuleneva hävitamise suhtes.
Põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meile meeldib millegi nõudmisel väljend «Riik — see oleme meie». Hoopis vähem meeldib inimestele sama väljendit kasutada millegi eest vastutuse võtmisel. Pärandkultuur on just see, mille säilimine, ununemine või hävimine sõltub igayhest meist.
Millised metsa ja pärandkultuuri puudutavad projektid praegu teoksil on?
Euroopa tõukefondide Interreg III A programmi osana on lõpetamisel kaks projekti. Yks neist on «Metsandusliku pärandkultuuri kaitse ja rakendamine», mis kestis 2005.—2007. aastani. RMK partnerid on selle juures Soome metsamajanduse arenduskeskus Tapio ja Eesti keskkonnaministeerium.
Teine projekt kannab pealkirja «Metsandusliku pärandkultuuri tähtsustamine loodusturismis». Selle viis RMK ellu käesoleval aastal, partneriks samuti Soome Tapio.
Milles seisnes projekt «Metsandusliku pärandkultuuri kaitse ja rakendamine»?
See puudutas Harju-, Lääne- ja Raplamaad. Ettevõtmise käigus inventeeriti kolme maakonna pärandkultuuri objektid, mida sai kokku yle 4000. Töö tegid suures osas ära kohapealsete inimeste hulgast leitud pärandkultuuri inventeerijad, kellele anti selleks vajalik koolitus.
Projekt aitas propageerida pärandkultuuri ja metsade mitmekylgset kasutust. Korraldati maakondlikke teabepäevi ning koolitati metsaomanikke. Samuti vahetati Soomega metsaomanike praktikagruppe, et projekti tegevusi ja pärandkultuuri vastastikku tutvustada ning yhiseid ettevõtmisi edendada.
Ettevõtmise tulemusena on ette valmistatud avalikuks kasutuseks mõeldud andmebaas, mis sisaldab inventeeritud pärandkultuuri objekte. See peaks käivituma detsembris.
Toimetamisel on ka raamatud Rapla- ja Läänemaa tähelepanuväärsetest pärandkultuuri objektidest.
Millised olid teise projekti tegevused?
Teine projekt on esimese ettevõtmise jätk ja tähtsustab rohkem turismi poolt.
Selle tarbeks leiti pärandkultuuri inventeerijad Järvamaa inimeste hulgast, kes läbisid samuti enne koolituse. Valdade kaupa inventeeriti Järvamaa pärandkultuuri objektid, mida sai kokku yle 1400.
Kahe projekti töö tulemusena koostati «Väike pärandkultuuri käsiraamat».
Rapla- ja Läänemaale paigaldatakse ka turismiinfo viidad, millega tähistatakse pärandkultuuri objektid.
Projektide tulemusi oleme tutvustanud maakondade pärandkultuuri päevadel ning eile oli Tartu ylikooli raamatukogu konverentsisaalis pärandkultuuri konverents.
Mida sisaldab «Väike pärandkultuuri käsiraamat»?
Raamat valmis kõigi projektis osalevate ligi 40 inimese töö tulemusena.
Yks autor Lembitu Tarang on end Rootsis harinud ja teda võib nimetada pärandkultuuri idee Eestisse toojaks. Tema kirjutab näidete varal lahti pärandkultuuri tyybistiku inventeerimise metoodika.
Pärandkultuuri systematiseerimisest ja seostest metsamajandusega räägib raamatus Rein Kaljuvee. Kristiina Hellström kirjutab pärandmaastikest, Jyrgen Kusmin annab nõu pärandkultuuri objektide esmaseks hooldamiseks ja Triin Neljandik nende eksponeerimiseks. Inventeerija näpunäited tulevad Maire Raidilt.
Kuidas inventeerimine käib?
Inventuuri käigus kaardistatakse leitud pärandkultuuri objektid. Selle töö edukuse määrab yhelt poolt omavalitsuste suhtumine. Teisalt sõltub see pyhendunud inventeerijatest, kelle kaudu on võimalik omavalitsuste suhtumist muuta.
Tänu maakondlikele teavituspäevadele leiti yles kohalikud koduloohuvilised, innukad metsaomanikud ja muidu tegusad inimesed. Esimesele inventeerijate koolitusele kogunes yle 40 inimese. 2006. aasta kevadel alustas 22 neist iseseisvat tööd metsandusliku pärandkultuuri inventeerijana Rapla- ja Läänemaa valdades.
Mis on inventeerija ylesanded?
Inventeerija on selles projektis võtmeisik. «See ei ole raketiteadus,» ytleb inventeerijate julgustamiseks koolitustel Jyrgen Kusmin. Pärandkultuuri objektide leidmine, pildistamine ja kaardistamine on inventeerija töö kõige lihtsam ja konkreetsem osa. Hoopis suurem on tema kui misjonäri roll.
Inventeerija peab suhtlema omavalitsusega, selgitama inventuuri eesmärke, pöörama omavalitsusi pärandkultuuri usku ning ennetama vastuseisu inventuurile. Tal tuleb suhelda metsaomanikega ja selgitada nende maal paiknevate objektide kultuuriväärtust. Samuti innustada metsaomanikku näitama pärandkultuuri objekti väärtust ka kõigile teistele ning juhatada, kust saada nõu ja toetust objektide majandamiseks või korrastamiseks.
Inventeerija peab jutule saama ka paikkonna teadjameeste ja -naistega ning leidma aega neid ära kuulata. Tal tuleb need lood talletada teadmises, et ta võib olla nende viimane kuulaja.
Inventeerija kohustus on suhelda muinsuskaitse spetsialistidega, et riikliku kultuuriväärtusega objektid saaksid riikliku kaitse. Yks tema ylesandeid on edastada kohalikus ajalehes ja valla kodulehel infot inventuuri käigust ja tulemustest.
Kas ja millal on niisugune inventuur plaanis Viljandimaal?
Suur eesmärk on kaardistada kogu Eesti pärandkultuur.
Esialgu lootsime Pärnu-, Viljandi- ja Valgamaaga alustada juba 2008. aastal, aga et keskkonnaministeeriumi hinnang teema olulisuse kohta on muutunud ning RMK on oma töid ja tegevusi ymber korraldamas, jään praegu sellele kysimusele vastuse võlgu.
Mida inventuuridelt saadud teadmistega peale hakatakse?
Pärandkultuuri objektid kantakse peagi andmebaasi, mis paikneb maa-ameti kodulehel. Neid andmeid on võimalik kasutada kõigil — nii turismiettevõtjail kui metsamajanduse planeerijail.
Veelgi olulisem on aga avaliku andmebaasi kaudu metsaomanikke teavitada nende maal paiknevatest kultuuriväärtustest, et vältida teadmatusest tulenevat objektide hävimist.
Konkreetse inventuuri andmed on oma systeemsuse ja põhjalikkusega kindlasti arvukate tulevaste syvauuringute algallika.
Kui räägime teavitustöö tulemustest, siis pärandkultuuri mõiste on jõudnud paljudesse regulatsioonidesse ja arengukavadesse. Erametsakeskus on loonud pärandkultuuri objektide korrastamiseks toetusfondi.
Tänu inventeerijatele jäävad meil projekti lõppedes kohapeale koolitatud ja pyhendunud inimesed, kes pärandkultuuri teemat ei unusta.
Projekti käigus valminud trykiste menu oli ilma reklaamitagi nii suur, et mõtleme kordustrykiks raha leidmisele.
Praegu võib «Väikest pärandkultuuri käsiraamatut» saada veel meie maakondlikel pärandkultuuri päevadel või rahvaraamatukogudest.
Konverents
Eile Tartu ylikooli raamatukogu konverentsikeskuses aset leidnud konverentsil kõneles hulk asjatundjaid.
• Esinesid Toivo Meikar teemal «Metsamehed kui kultuuri kandjad», Jyrgen Kusmin teemal «Pärandkultuuri kaardistamine neljas Loode- ja Kesk-Eesti maakonnas», Veiko Belials teemal «Hariduse roll ajaloolise mälu säilitamisel» ja Mati Tee ettekandega «Ajaloolised kaardid kui pärandkultuuri hoidjad».
• Heiki Valk rääkis kohanimede tähenduse ajaloolisest mõõtmest, Hando Runnel arutles teemal «Mis on kultuur?», Tõnno Jonuks kõneles rahvapärimuse märkidest maastikus ning Mart Kylvik teemal «Pärandkultuur maastikus, maastik kui pärandkultuur».
• Viimasena esitas oma mõtteid Fred Jyssi. Konverents lõppes diskussiooniga «Mis on pärandkultuur?».
Allikas: riigimetsa majandamise keskus