Meie kõikide lapsepõlv on erinev, nagu on erinevaid inimesi. Minule mahtusid maakodus sellesse aega pyhalikud leivategemised, mis laste jaoks lõppesid iga kord kraabekaku tegemisega. See oli nii, tõdeb ajaleht Meie Maa.
Kui suured leivad olid ahju pandud, lubati mul astjast ylejäänud taigen kokku kraapida ja väikeseks leivaks vormida. See oli eriline toiming selle poolest, et ninna lõi siis nii head, värsket lõhna ja taigna vormimine oli omaette kunst. Ei olnud niisama, et veeretad taignat peost läbi, surud kokku, vormid seda kylje pealt ja otsast. Memm, kes seda tööd juhendas, ytles, et kraabekaku vormimise sisse tuleb panna oma armastus leiva vastu, põllu vastu ja inimeste töö vastu. Nii käisidki töötegemise ajal mõtted viljapõldudel, viljapeksumasina ja taadi juures, kes veskil vilja jahvatas. Ja mu mälu mind ei peta, kui ytlen, et selline asi polnudki nii varnast võtta. Pidid end laskma paljudel mõtetel „muljuda“, nagu memm ytles. Seejärel hakkasid käed virgalt tainast astjast kokku korjama, yhte kakku käe all veeretama-vormima.
Kui see kakk õige kena välja nägi, torkasid temasse näpuga mitu auku. Siis vaatasid teised kodused töö yle ning alles siis andsid õiguse kraabekakk leivalabidaga ahju lykata.
Sulgesin ahjuukse ja vaatasin kella. Saabus imeline ooteaeg – milline see kraabekakk kyll pärast kypsemist välja näeb? Tekkis kahtlusi, et äkki kõrbeb ära? Äkki praguneb koorik? Ja palju kordi tundsin, et ma tegeleksin nagu mustkunstiga. Aga see mõte tuli vaid korraks, jäi suur ootus, et kraabekakk tuleb nagu olin tahtnud. Parajalt pruun, pragudeta, hästi lõhnav.
Kui palju kordi oli selliseid päevi! Veelgi pyhalikumad olid kraabekakupäevad suurte pyhade eel. Siis olidki vanemate leivategemised nagu suurema õhinaga tehtud. Lastest rääkimata.
Yhede jõulude ajal tegi tädi lihaleiba. No oli see alles huvitav! Taigna sisse pidi panema paraja jao liha, tainas aga tuli enne hoolikalt kätega segamini sõtkuda. Tädi igatahes sõtkus sel korral kauem kui tavalise leivategemise ajal. Ytles, et see on olnud läbi aastakymnete peres yks peenemaid töid.
Ja mina pidin jälle kraabekaku tegema. Olin tädi sõtkumist hoolega jälginud ning pyydsin nyyd tema liigutusi korrata. Ja tädi oli helde kiitma. Sõtkusin, vormisin, sõtkusin jälle ja vormisin uuesti. Mõtted olid ka viljapõldudel ja taadi juures, kes veskis vilja jahvatas. Tädi ytles, et seda olevat mu näost näha olnud – olin nii mõtetes. Ja kõik kokku oli nii nagu yks pyha talitus!
Kui lihakraabekakk oli valmis vormitud, vaadati see pika pilguga yle. Tundsin siirast rõõmu, kui öeldi: võta nyyd leivalasn (leivalabidas Muhu murrakus). Ise tegin enne ahjusuu lahti ja lykkasin kraabekaku ahju. Siis kiiresti uks kinni ja algas jälle ootamine. Aga see oli yks ilusamaid ootamisi. Minutite pärast said ju näha oma kätetööd.
Nii kujunes selgi korral jõululaupäev õnnelikumaks, pyhalikumaks.
Mäletan isegi selliseid sõnu emalt ja tädilt: „Sul tuli see kraabekakk päris meistritööna välja!“ Mida enamat võis veel oodata!
Ja kui siis suure söögilaua otsas lõikas keegi leiba lahti ja järjekord kraabekakuni jõudis, tekkis hetkeline vaikus ning kõik vaatasid minule. Mul hinges väreles midagi... Siis asuti leivaviilusid jagama, kraabekaku aga pidin mina ise ära jagama. Oli see ka alles uhke tunne!
Vaat selline oli kraabekakuaeg...