[text]
Täna on

t_leivategu 084Vaike.gifJõulud olid vanadele eestlastele pimeduse murdumise hetk, aeg, kui sygistalvised talutööd olid tehtud ja kätte jõudis aasta kõige pikem puhkus. Seda peeti talvel toomapäevast paar nädalat, kirjutas Pärnu Postimehes Tõnu Kann.

Eestlased oskasid puhata, kusjuures puhkuse tähtsaim osa polnud trallitamine, vaid söömine.

Etnograaf Aliise Moora kirjutab tellisena paksus raamatus “Eesti talurahva vanem toit”, et eestlased olid oma igapäevase toidu kasinusele vaatamata pidutsedes suuremad pillajad ja toretsejad kui lõunanaabrid lätlased.

Kõik alljärgnev, mis puudutab leivategu, vanade eestlaste peolauda ja söömisharjumusi, ongi võetud Aliise Moora raamatust või on need yles tähendanud Kurgja talumuuseumi töötajad Aino Kiltsmann ja Malle Steinberg.

Leib, mesi, või ja pekk

Paremad palad, millega eestlased vanasti kylalisi võõrustasid, olid veel 18. sajandi keskpaigaski puhtast jahust rukkileib, või, mesi ja pekk.

Yhelt Eesti talu kylastanud hernhuutlasest jutlustajalt pärineb pidusöömaaja kirjeldus, kus laual olnud suur kauss keedetud seapekiga, teine meega, kolmas võiga, ja värskelt kypsetatud rukkileib.

Ometi ei olnud Eesti viletsamates taludes veel kahekymnenda sajandi algupoolelgi kombeks syya värsket leiba, sest sellest ei saanud lõigata kyllalt õhukesi viile ja leiba kulus palju. Seepärast, näiteks kui leiba kypsetati kord nädalas ja päevas kulus perele päts, pandi korraga ahju kaheksa pätsi, yks juhuks, kui leiba oli kulunud rohkem, et ei peaks kypsetuspäeval sooja leiba lauale tõstma.

Mis puudutab keedetud pekki, mis enamikule tänapäeva eestlastest tundub vähesöödav, siis ei maksa arvata, et see oli vanasti mage ja seetõttu veelgi tylgastavam. Soola tundsid eestlased hästi, kuigi seda oli vähe.
Näiteks toodi 1569. aastal Muhu ordumõisasse vakupäeval 167 majapidamisest munade, kodulindude ja -loomade, kala ja põlluviljade hulgas kylimit soolagi andamiks. Leiba toodi 4500 pätsi, õlut 47 vaaditäit …

Tollastel vakupäevadel pidasid kokkutulnud talupojad koos mõisarahvaga mitu päeva pidu.

Yks Varbla mees näidanud veel kolmsada aastat hiljem, 19. sajandi keskpaiku kõrtsis oma arusaama pidusöögist sellega, et pani leivakäärule paksult võid, sinna peale mett ja kõige peale tyki pekki. Muide, mett saadi tollal metsas metsmesilaste pesi ryystates.

Kõige tavalisem peotoit, mida leiva kõrvale pakuti, oli puder, mis keedeti kas odratäisteradest või -tangudest. Aga vanad eestlased ei söönud sugugi vähe liha. Arvestades Muhu ordumõisa vakupeole toodud liha hulka, võib järeldada, et Eestis peeti vanasti palju koduloomi.

Veel varasemast ajast, Läti Henriku kroonikast, pärineb teade, et sakslased ajasid Lääne-Eestist sõjasaagina 4000 härga ja lehma. Peale leiva, liha, tangupudru, kakkude, käkkide ja aedviljade olid vanade eestlaste tavanditoitudeks loomade kehaosad.

Mihklipäeval söödi lambaliha ja keedeti lambapäid, mardipäevaks tapeti kukk või hani ja kui tapetud linnud myydi, söödi kodus linnupeast, kaelast, jalgadest ja tiivanukkidest keedetud suppi. Arvati, et pea söömine annab jõudu ja lisab karjaõnne, udara söömine suurendab aga lehma piimaandi.

Nii on Põhja-Eestist ja Pärnumaalt teada, et jõuluajal kanti lauale keedetud seapea. Kusjuures vanal ajal mitte syldina, vaid lauas olijad lõikasid tervelt keedetud peast või peapoolikust endale meelepärast leivakõrvast.

Lihasöömisest on teada pulmakirjeldus, kus keedetud lihakeha tykid olnud laudadel nii kõrges hunnikus, et vastasistujad ei paistnud välja. See võis nii olla, sest erinevalt jõuludest olid pulmad ja peied rahvarohke ymbruskonnapidu, kuhu kutsuti kolme põlve sugulased ja naabrid. Selliste pidude tavaks oli, et toitu kanti yhte peresse kokku, sest suurt hulka rahvast poleks suutnud yks talu toita. Sadakonna aasta tagant pärineb ytlus, et “ega pulmapidaja jää vaeseks, pulmas käija jääb”.

Jõulud peeti pereringis

Kõige rikkalikum pidulaud koduses pereringis kaeti kindlasti jõulude aegu. See tava on käinud eestlastega kaasas läbi sajandite, elanud yle kitsamad ajad ja elas yle viljaikaldusedki, kui leivanappus oli nii suur, et rukkijahust kypsetatud pirukat syyes pidasid inimesed maiuseks mitte kala-, naeri-, metsmarja- või lihatäidist, vaid piruka teraviljast koorikut.

Jõuludel ei ole algselt mitte mingisugust seost kristlusega, sest jõulusid peeti enne, kui ristiusk Läänemere kallastele jõudis.

Vanade eestlaste jõulud seostusid võiduga pimeduse yle, kusjuures jõulude ajal ei tehtud kärarikkaid töid, isegi kangasteljed jäeti rahule, söödi palju ning jõuluöödel arvati pahad vaimud ringi rändavat, mistap oldi harilikust tubasemad.

Seevastu oodati tuppa esiisade vaime, mistõttu söögilauda ei koristatud jõuluööl kunagi toidutuks, et head vaimud saaksid sealt soovi korral matti võtta või vähemalt näeksid, et järeltulijad elavad kylluses, mitte näljas, ning sellest rõõmustaksid.

Jõuluajaks tegid naised majas suurpuhastuse, toad köeti soojaks. Tuppa toodi õled, lõikusaja esimene või viimane viljavihk, lakke riputati kroonid, majavaimule Tõnnile viis peremees ohvrianni, loomadele pakuti leiba. Jõulukuuse tuppa toomise komme tekkis alles 19. sajandi lõpul või 20. sajandi alul.

Mehed panid õlle käima; kui oli, tapeti nuumsiga.

Naispere hakkas toite vaaritama ja kindlasti kypsetati leiba, mille juurde käis jõulupätsikeste tegemine.
Leivategu oli nii tähtis töö, et väiksemad lapsed aeti selleks ajaks õue, et nad perenaise põllepaelte otsas ei ripuks ja leivategija tähelepanu ei hajutaks.

Leivateol olid omad reeglid. Näiteks kui peres oli neli tytart, tuli igayhe jaoks mätsida oma päts ja kindlas järjekorras pätsid ahju panna, et ikka kõige vanem tytar esimesena mehele saaks. Arvata, et vanem tytar, kes emal leivateol abiks oli, jälgis erilise hoolega, et siin miskit viga ei synniks.

Kui leivad ahjus, kutsuti väikesed lapsed õuest tuppa tagasi. Toas õhkus nende kylmanäpistatud ninadele vastu värske leivataigna hapukas lõhn, mis segunes hautatud kapsa magusa aroomiga, sest leivad kypsesid suurtel kapsalehtedel, et pätsipõhjad väga kõvaks ei kõrbeks.

Tollal polnud leiva maitsestamine nii tähtis kui tänapäevaste pagarite juures. Leib kypsetati jahust ja veest. Tähtsam maitsest oli, et leivapäts poleks murenenud, seisaks kenasti koos, oleks ilusa koorikuga ning läbinisti kypsenud, mitte lössivajunud ja tihe või kõrbenud.

Leib oli perenaise uhkus ning aia taha läinud leivategu oli häbiasi. “Sul, vaesel mehel, ei oska naine õiget leibagi teha!” oli lause, mida ei tahtnud talvises palgivooris teiste suust kuulda ykski mees, kui moonakotid lahti tehti.

Pere leibadele tõmmati näpuga mõnikord pere kindel märk peale, et oleks teada, kelle leib laual on. Halvale leivateole jäi see kindlasti tegemata.

Vähem ehk leivategu, aga väga palju vanade eestlaste jõulukommetest kandus kaasaega. Kuid lisandus uutki.
Rannametsa kylast pärit Mati Mitt meenutas lapsepõlveajast, läinud sajandi kolmekymnendate aastate lõpust, kuidas talus isal olid kõik sygistalvised raskemad tööd jõulude tulekuks valmis ning peale õlleteo pandi talus viljaviina ajamine hakkama, ehkki riik oli selle keelanud.

Korraga tehti terve aasta laar, neid pudeleid hoidis peremees aidas riiulil ja võttis jaopärast, kui oli kylma saanud, vaja tervist kosutada, keha määrida või lihtsalt naabrimehega klaase kokku lyya. See aastane viinategu oli kujunenud sealmail yheks jõuluaegseks tavaks. Ja esimene proov tehti kohe jõulusea tapul ära. Sea juures olnud jälle tähtis pekikihi paksus, millega naabrimehed yksteise ees hooplesid, ehkki sigu söötsid harilikult naised.
Jõulud lõppesid kolmekuningapäevaga 6. jaanuaril, kuid saartel ja rannikualal päev hiljem, nuudipäevaga. Vahepeal olid näärid.

Näärid, näärid

Näärid kujunesid omaette pyhaks seoses aasta alguse paigutamisega 1. jaanuarile 1691. aastal. Eestikeelne nimetus pärineb alamsaksa keelest (ni jar – uus aasta).

Et näärid paiknesid jõulupyhade järel ja jõuluaja keskel, on näärikombestik väga sarnane jõutavadega, kuid ometi on aastavahetus jõuludest rõõmsam pidu.

Kui vana tava kohaselt alles jõulude viimasel päeval hakati talust talusse käima, janditama ja yksteise õlut mekkima, siis näärid tõid selle aja ettepoole.

Nääride ajast on ilmselt pärit näärisokuks maskeerimine, kes vilja-, karja- ja muud õnne kylvas, pererahvast narris ning kelle kerjakotti tuli midagi pista, isegi rahakopikas, kui targemat panna polnud, et sõnaosav sokk vähem pilkaks ja narrusi teeks. Mõneti on see sarnane Mardiks ja Kadriks käimisega ja võis ollagi noorema rahva lõbu. Tavandiuurijailt on viiteid, et kõigel sellel oli erootiline alatoon, mis võis mõnikord pulmadenigi viia.
Nääridega on seostatud palju lustlikke ennustamisi. Valati tulevikuõnne, ennustati mehelesaamist lõbusate mängudega: vallalised noorikud istusid tare põrandale ringi, puistasid enda ette teri ning kelle teri tuppa toodud kukk kõigepealt nokkima hakkas, arvati esimesena tanu alla saavat.

Levinud oli viisu yle õla viskamine: kui viisu nina jäi ukseava poole, oli lootust kodust kaugemale saada.
Väga tähtsaks peeti, kes uuel aastal esimesena kyla peal vastu satub: tuli meesterahvas, pidi see õnne tooma, naisterahvaga trehvamine tähendas halba. Aga naiste toodud ebaõnne vastu oli rohtu. Talle heideti vanad pastlad kaela või visati igaks juhuks kaasa võetud tuhka järele …

Kogu Eestis usuti, et mida aasta esimesel päeval tehti, seda tehakse aasta läbi.

Samal ajal jälgiti looduse märke: tähine taevas tähendas kylas rohket laste syndi, härmas mets viljarikast aastat.
Yhtlasi hakkas uue aasta tulekuga pikk jõulupuhkus läbi saama. Jõulude viimasel päeval kyll trallitati ja söödi veel viimaseid jõulutoite, kuid naised tõid juba vokid uuesti lagedale ja mehed pidasid aru töise homse yle.

Erileivad ja pirukad

Mitte kõik ajad pole Eesti maarahvale head olnud. Sellest annab märku leivakypsetamise ajalugu. On teada, et viljavaestel aegadel ei segatud leivataignasse mitte ainult kliisid, mis oli tavaline, vaid isegi sammalt, purustatud tõrusid, peenikest puukoort. Vaese aja leivapätsid võisid olla nii kuivad ja vähetoitvad nagu turbakäkid. Pealegi ei võinud kunagi kindel olla, et järgmise aasta viljasaak ei ikaldu, mistõttu tuli ka parematel aegadel vilja igaks juhuks varuks jätta, et õnnetul aastal mitte nälga kannatada.

Leib oli talurahva peatoidus. Mida kyll leiva sisse ei kypsetatud! Veel tänapäevalgi kypsetatakse Kihnus leiva sisse soolaliha – õnneks kyll mitte vaesusest, vaid see maitseb hea.

Vanasti kypsetati liha leiva sisse, et vilja kokku hoida, aga ka selleks, et välitöödel oleks leivakõrvane kohe pätsis sees ja meestel mugavam syya.

Aga leiva sisse on kypsetatud naereid, kaalikaid, ube, hapu- ja värsket kapsast ning eriti tihti kalu. On teada, et Põhja-Eesti naised kypsetasid silguleiba, Viljandi-, Pärnu- ja Mulgimaal kypsetati räimeleiba, Toris silgupulli, Kolga-Jaanis silgupätsi …

Leivataigen suruti õhukeseks, terved soolased räimed laoti peale ja rulliti taigen kokku. Sellisest leivakypsetusviisist kujunesid pirukad.

Suuri, kahe laiaks litsutud rukkijahutaigna vahele pandud täidisega, aga rulli keeramata pirukaid tehti yle Eesti. Pirukatessse kypsetati isegi heeringa- ja räimepäid, kusjuures usuti, et kalapeadest tuleb pirukasse vägi. Sealjuures oli heeringas harv ja hinnatud kylaline talupoja laual ning “heeringa peadki olid nii suured asjad, et jumal hoidku”.

Räimepead tipiti, suud ylespidi, isegi leivapätsi pealaele, enne kui pätsid ahju läksid. Aga kui oli tegu soolakalaga, võis see tulla soola kokkuhoidmise soovist ja leivale parema maitse andmisest.

Kuigi täidetud leibasid hakkasid perenaised kypsetama ilmselt vajadusest rukkijahu kokku hoida, tehti seda parematelgi aegadel, sest tihti andis just täidis leivale hea maitse. Nii kiidetakse kaalikaleiba, kus toored kaalikakuubikud kypsetati pätsi sees ning lõpptulemusena saadi magus hõrgutav toit. Kalapirukas kuulub aga lahutamatult tänapäevani Peipsi-taguste rahvaste pidupäevamenyysse.

Kui Eesti naised kypsetasid peotoiduks maitsvaid erileibasid, hoides yhtlasi kokku leivajahu, siis komide kokkuhoiu- ja peotoiduks olid leivad marjade, seente, aedviljade ja isegi rõikaga. Komid kutsuvad sellist leiba sõnaga “peljann”, millest on tulnud vene sõna “pelmeen”.

1920.-1930. aastatel koos maarahva heaolu kasvuga ning naiste haritumaks saamisega muutusid rikkamate talude toidulauad väga isuäratavaks.

Mitte ainult jõulude aegu ja pulmadeks, vaid isegi talguteks vaaritasid taluperenaised yksteist yle trumbata tahtes kokku toidukylluse, kust võib ometi ära tunda vanu traditsioone.

Seapeast ja -jalgadest keedeti sylti, tehti liha- ja tanguvorste, kypsetati värsket leiba ja pirukaid. Kuid tehti ka täiesti uusi asju, nagu pasteete, rulaade ja muid moodsaid toite.

Kui me tänapäeval sööme jõuluajal ja aastavahetusel verivorste pohlamoosiga, hammustame pirukaid, maitseme sealiha hapukapsaga, joome õlut ja mekime kala, võime ysna kindlad olla, et parematel aegadel sõid vanad eestlased enam-vähem sedasama.

Aga ärgem unustagem, vahel maitses eestlastele leiva sees kypsetatud täidis vähem kui leivakoorik, sest leivajahu hoiti kokku. Ja pirukad leiutasid perenaised, et teraviljaga paremini välja tulla, mitte kulinaarsest edevusest.

 

Pärnu Postimees