Arno läks Tõnissoni juurde, kui see parajasti palitutaskust tyki saia ja liha välja võttis, pingile istus ja sööma asus. "Noh, mis sina ka jõulupuu otsa paned?” kysis ta teiselt. "Mis ma sinna panen… Mina ei pane midagi, meil ei tehtagi jõulupuud,” vastas Tõnisson suure isuga sööma hakates. „Kas tõesti?” „Mis tast ikka teha. Hulk kyynlaid läheb ära ja mis sest saab. Parem too õled tuppa, siis on hea tiritamme kasvatada ja yksteist õlest nuutidega peksa.”
Nagu see lõik Oskar Lutsu "Kevadestki” näitab, pole Eestimaa kodudes jõulusid just alati kuuse tuppa toomisega tähistatud. Kuuse toomise ja ehtimise komme tuli esmalt mõisatesse ja linnakodudesse ning alles sealt levis taludesse, kus varemalt jõuludeks ikka kas heinu või õlgi tuppa toodi, et lapsed ja täiskasvanudki siis nende sees möllata saaksid, kirjutas ajalehes Vooremaa Riina Mägi.
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi tänavune jõuluprogramm viibki lapsed tagasi õle-jõulude aega. Teisipäeval olid programmist osa saamas Tallinna Saksa Gümnaasiumi IIa klassi lapsed koos õpetaja Kylli Arandiga.
Nojah, tegelikult on see, millega Palamuse muuseumi ärklisaali põrand kaetud, ikkagi hein. Jõukamates taludes, nagu märgib muuseumipedagoog Aili Kalavus, toodudki jõuluks tuppa heinad, nääriks õled ja kolmekuningapäevaks hernevarred. Kõigepealt teevad lapsed tutvust Tahma-Toomaga, keda kylas yksteisele ukse taha sokutati. Ja kellest kiiresti vabaneda tuli — seda omakorda kellegi teise ukse taha viies.
"Tehke koolis ka Tahma-Toomas valmis ja sokutage naaberklassi või veel parem — õpetajate toa — ukse taha ja vaadake, mis juhtuma hakkab,” soovitab muuseumipedagoog.
Kui Tahma-Toomas oli lihtsalt õlest või muust käepärasest meisterdatud nukk, siis jõulusokk ja jõuluhani olid ymberriietatud inimesed. Jõulusoku maski ette pannud ja kasuka selga tõmmanud Eliis puksib kõiki klassikaaslasi sarvedega ja vihub sokusaba ehk väikese luuaga: siis on kõigil uuel aastal ka õnne. Jõuluhaneks kehastunud Getter kontrollib klassikaaslaste teadmisi. Rehkendusylesannete lahendamiseks antakse lastele kätte arvelaud. Oskavad kasutada kyll, nagu selgub.
Kingsepal silm peast
Kingsepal silma välja torkamise mängu saavad proovida kõik, looga alt läbi pugemist (nii, et ise hoiad looka pysti ja tagumik maad ei puuduta!) ja vägikaika vedamist samuti.
"Õpetaja, õpetaja, ma võitsin seitse korda!” kilkab yks (naissoost!) vägikaikavedaja õhinal.
Kuna kukke, keda tydrukute eest teri nokkima panna, pole käepärast, ennustatakse seda, kes tuleval aastal mehele saab, saapaviskega yle õla. Et võrdõiguslikkus valitseks, ennustatakse pärast ka seda, kes poistest naise võtab. Kaks poissi jäävad saapa kättesaamise nimel tykiks ajaks põrandale maadlema.
"Te peate ju naist võtma hakkama, mis te seda saabast enam kallistate!” torkab muuseumipedagoog muiates ja soovitab kõigil siiski esialgu koolis edasi käia, mitte mehele minema või naist võtma hakata.
Kui heinatolm on juba ärklisaali aampalkideni tõusnud ja lapsed kogu pika bussisõidu jooksul kogunenud rahutuse välja elada saanud, minnakse alla klassituppa Ingrid Juuse juhendamisel ehtesavist meeneid valmistama ja Aili Kalavuse juhatusel vanaaja koolitundi pidama.
Lusti ja teadmisi korraga
Õpetaja Külli Arand kiidab, et siin, Palamuse muuseumis tunnevad lapsed end hästi, sest muuseumitöötajatel on nende jaoks piisavalt aega.
“Kommertslikesse jõulumaadesse suhtun ma teatud eelarvamusega just sellepärast, et seal tegeldakse tavaliselt mitme grupiga korraga ja lõpuks jääb tunne, nagu poleks sa seal yldse teretulnud,” ytles Külli Arand. “Teine tähtis moment on see, et siin saavad lapsed mitte lihtsalt lõbutseda, vaid ka millegi võrra targemaks.”
Põltsamaalt pärit Külli Arandile on Palamuse juba lapsepõlvest tuttav paik ja ka õpilastega on ta siin korduvalt käinud. Tavaliselt kyll neljanda klassiga, kes “Kevadet” juba lugenud. Teise klassi lapsed vaatasid aga enne Palamusele tulekut “Kevade” filmi. Tänu sellele, et nad sel sygisel saksa keelt õppima hakkasid, said nad mõnest filmis kuuldud saksakeelsest lausest juba arugi. Ning võisid oma Saksamaalt pärit saksa keele õpetajale rääkida, et kunagi on Eestimaal saksa poiste jaoks eraldi koolid olnud.
“Laste jaoks oli siin, Palamusel yllatuseks juba poiste magamistubagi: mõelda vaid — ainult voodid tihedalt yksteise kõrval ja ei mingit arvutit ega Playstation’it!” ytles Külli Arand muiates. “Ega jõuluvanadki tookord raskete kingikottidega ringi käinud. Tõsi, meil endal on kingikott täna kyll kaasas.”
Jõulutunne, mille lapsed lumepõuale vaatamata Palamuselt kaasa said, oli aga ehk suuremgi väärtus kui kingitused.