Täna möödub 780 aastat päevast, mil peale 6-pävast piiramist toimus muistse vabadussõja otsustavamaid lahinguid ja langes Muhu linnus. Oa kodusaarel tapeti kuni 2500 muhulast. "Nad vallutavad linna, röövivad saaki, riisuvad vara, toredaid asju, ajavad hobused ja karja ära, mis yle jääb, põletavad nad tules. Saarlaste linnust neelab tuli, aga kristlased röövivad rõõmsasti saaki” kirjeldas toimunut Henriku Liivimaa kroonika.

Muhu linnus oli viimane linnus, mis langes võitluses ristisõdijate vastu. Liikunud Muhust Saaremaale, piirdusid ristisõdijad ryystamistega. Verevalamise vältimiseks pakkusid Saare vanemad ryystajatele rahuläbiräkimisi ja sõlmisid rahulepped, mille kinnituseks pidid andma pantvange.

Seega alistati meie viimane ja kõige tugevam maakond. Algas okupatsioon ja genotsiid, mille ajal meie poliitiline, majanduslik ja vaimne iseseisvus sajanditeks maha suruti.

Mäletagem ja austagem neid maausku mehi, naisi ja lapsi, kes tapeti 780 aasta eest 3. radokuu päeval oma kodus vabadust kaitstes. Syydakem täna nende mälestuseks kyynlad kodudes, linnamägedel, kalmetel ja hiites.

Maavalla Koda

Kirjandust Muhu linnuse vallutamisest

Jõudis kätte aasta 1227. Kui jõulud ja kolmekuningapäev oli peetud, lumi maas ja meri tugevas jääs, kuulutati Riias välja sõjakäik Saaremaale. 20. jaanuariks määrati kogunemine Pärnu jõe suudmesse, kust siirduti edasi mööda merejääd.
Väe suuruseks on Henrik arvestanud 20000 meest, mida F. Benninghoven loeb suureks liialduseks. Kummatigi oli see suurim vägi, mis kogu sõjas sakslaste poolt yldse välja on pandud. Paljudest eri osadest koosnev vägi, igayks oma lippudega, jättis juba väliselt imposantse mulje.
Hendrik ytleb, et kõik järgnesid piiskop Albertile, kellega olid koos Semgallia piiskop Lambert ja ordumeister Folkvin. Kas teadmatusest või tahtlikult on Henrik vaikinud sellest, et kõige ees oli paavsti viitselegaat magister Johannes Modena piiskopi teenri Gandulfinusega, kes kandis paavstilippu. See tähendab, et retke rõhutati kui paavsti sõjakäiku. Tegelikuks sõjaliseks juhiks oli ilmselt kyll ordumeister Folkvin.
Vahtre, lk 170.

(4) Niisiis juba yheksandal päeval, tulles Muhu linnuse juurde, lubavad nad seal yhelainsal ööl puhata, kusjuures neil on kokkupõrge linnuse omadega. Need, kartes ähvardavaid lahinguid ja ammunooli, tõmbuvad tagasi oma linnuse eluhoonetesse, läkitades öösel sõnu täis pettust ylempreestrile ja teistele sõjaväe vanematele, öeldes, et nad võtavad vastu Kristuse usu ja kristlaste rahu, et nad sõjaväe edasi liikudes tooksid sellele lyyasaamise ning tagatulijatele lahingu kaotamise. Ja ylemkarjane koos teiste vanematega tahtis neid vastu võtta ja rahu anda, kuid neid takistasid nende pettused ja kuritööd, sest ei aita tarkus ega nõu issanda vastu; tahtmata oma võltse kombeid maha jätta, ikka veel janunedes juua kristlaste verd ja ihates korda saata muid nurjatusi, polnud nad oma väga kurja meelega pyha ristimise kingitust ära teeninud; pannes lootuse oma linnuse tugevusele ja rahu soovimata ja igasuguseid häbematusi rääkides, olid nad ära teeninud pigemini mahatapmise kui ristimise. Ja sest et nad rahu vist kyll ei tahtnud,

 rahu neil pages eest, kättemaks yksinda jäi.

Esmalt niisiis ryndavad sakslased valli, loodavad ronida yles linnusesse, kuid lyyakse nende poolt tagasi, saavad vigastada kivide ja odade heiteist, mistõttu nad on sunnitud võitlema niihästi nõuga kui jõuga. Nad ehitavad masinad, heidavad patarellidega nende patarellide vastu kive linnusesse, valmistavad sea, mille all nad kaevavad linnust, kuni jõuavad valli keskpaigani. Eemaldanud siis sea, panevad nad asemele tugeva puutorni; sellele ronivad yles vaprad relvastatud ja ammukytid, saates oma ammunooli, piike ja odasid sarlaste pihta. Pärast seda kui on koitnud kuues päev, esimene nimelt pärast Maarja puhastamise pyha, et puhastamise päev ise ei muutuks ebapuhtaks tapetute vere läbi, ägenes varahommikul võitlus veelgi, nad lammutasid juba ka kõvera rauaga ehk raudkonksuga kindlustist, kiskudes sellest välja ykshaaval kõik kõige suuremad puud, mille varal kindlustis pysis, nii et mõningane osa kindlustisest tuli juba maani maha. Kristlaste vägi rõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat. Karjuvad ka need, rõõmustaes oma Tarapitha yle. Need hyyavad appi hiit, nood Jeesust, kelle nimel ja kiituseks nad ronivad vapralt yles, jõuavad valli harjani, aga lyyakse ka nende poolt väga vapralt tagasi. Seda, kes esimesena yles ronib, surutakse paljude odalöökidega ja kivihoopidega, igatahes ainuyksi jumal hoids teda vigastamata keset nii paljusid raevutsevaid vaenlasi. Sest kui ta yles ronib, tõukab vaenulik jõuk ta kohe tagasi, ja kui ta jälle ja veel mitu korda yles ronib, tõrjuvad vaenlased ta nii mitu korda tagasi, kui mitu korda ta pyyab ylespoole ronida, kuni seesinane sakslane lõpuks

 Kyll pika mõõgaga tõrjudes vaenlase piike

Igatahes jumala ingli kergitusel jõudis kõige kõrgema kindlustiseni, mis oli vaenlaste peade kohal, ja et ta ei saaks viga vaenlaste odadest altpoolt, paigutas ta kilbi jalgade alla

 Ja kilbil seistes yksinda vaenlaste vastu ta võitles,

Kuni jumal saatis teise ja kolmanda. Kolmas, oh häda, tõugatakse tagasi ja libiseb kõrgelt tagasi alla. Kaks kaitsevad endid sellest hoolimata vaenlaste hulga vastu, nende vastu ronib seljatagant viis saarlast samuti kõige kõrgema kindlustise otsa, heites nende pihta oma odad. Esimene neist tõugatakse odaga tagasi,

 Sakslane mõõgaga lõi, kukkudes surma ta sai

Ja teised pöörduvad põgenema. Muud sakslased järgnedes ronivad vapralt yles, et tulla esimestele appi. Ehkki vaenlaste raev tõrjub neid väga vapralt tagasi ja paljud neist saavad pihta, saanud haavata, ning teised tapetakse, nad siiski, lootes issandale ja tõrjudes suure vaevaga vaenlaste hulga eemale, hõivasid lõpuks kindlustise tipu. Ylesronimine oli niisiis väga raske, sest mägi oli kõrge ning jäätunud ja kividest myyr mäe otsas kylmunud nagu jää, nii et jalga ei sanud kuskile toetada. Kuid mõned redelit mööda, mõned köit mööda, ennast kinni hoides, tõsteti issanda ingli kergitatuna, jõuavad nad yles ja suruvad igalt poolt põgenevatele vaenlastele selga. Kristlaste hõiskamise ja võidurõõmu hääl! Paganate segaduse ja hukatuse nutt ja halamine! Nad tungisid linnusesse ja tapavad rahvast,

 Saaremaa paganarahvale armu nad ei saa anda
 Sest maha löövad nad muist, vangideks võtavad muist.

Nad vallutavad linna, röövivad saaki, riisuvad vara, toredaid asju, ajavad hobused ja karja ära, mis yle jääb, põletavad nad tules. Saarlaste linnust neelab tuli, aga kristlased riisuvad rõõmsasti saaki.
Teinud Muhu linnuse tuhaks, tõttab sõjavägi teise linnuse juurde, mis on kesk Saaremaad, mida kutsutakse Valjala.
Henriku Liivima kroonika, lk 267/271

Siis tuli karm talv.
koos ristisõdijatega
pidas meister siis nõu.
Ruttu käskis ta kokku kutsuda
sõjaväe kogu maalt,
sellega läks ta kohe,
kui jää oli kõva, saarlaste vastu.
Nii mõnegi uhke kylalise tõi ta
Muhu linnuse ette.
See kurvastas saarlasi.
Seal oli palju sydisid sõdalasi.
Väe võimul võtsid nad linnuse ära.

Nad lõid seal rysinas
surnuks rohkem kui kakskymmend viis sada
naist, last ja meest.
Yks põgenes väga kavalalt
tänu oma osavusele ja kiirusele.
Ta oma seljakott päästis ta:
ta viskas selle endale selga
täpselt nagu mõni ristisõdija
ja kandis seda siia ja sinna
seni, kuni ta
sobival võimalusel ristiväe eest põgenema sai.
Liivimaa vanem riimkroonika lk 43

Kasutatud kirjandus

Henriku Liivima kroonika, 1982.

Liivimaa vanem riimkroonika, 2003.

Vahtre, Sulev 1990. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227