Viljandi noor tekstiilikunstnik Christi Kütt võib eelmist aastat edukaks pidada — ta pälvis Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia ning noppis võistluse «Eesti mängu asi» esikoha.
Christi Kütt on sellest kõneldes tagasihoidlik. Jutukamaks muutub ta siis, kui oma töid tutvustab. Valminud vaipade ja mänguasjade kohta jätkub 33-aastasel kunstnikul nii palju põnevaid selgitusi, et need mõjuvad kuulajalegi sytitavalt, kirjutas Sakalas Liisi Seil.
Christi Kütt, kes te olete?
Sellele kysimusele võib läheneda mitme kandi pealt.
Ennekõike pean ma ennast inimeseks, kel on õnnestunud leida töö, mis on samal ajal hobi. Mis puudutab rahvuslikku käsitööd, siis pean end justkui vahelyliks: olen yritanud hakkama saada sellega, mida ammu enne meid on tehtud, ning proovinud seda õpetajana edasi anda. Töötan Viljandi kultuuriakadeemias rahvusliku käsitöö osakonna erialaõppejõuna.
Olete pärit Viljandist.
Jah, õppisin maagymnaasiumis ning 1998. aastal lõpetasin kultuurikolledži rahvusliku käsitöö erialal. Pärast seda töötasin mõne aasta Viljandi lähedal Raudna põhikoolis käsitööõpetajana.
See oli mulle ääretult oluline kogemus. Kui ise õpid, vaimustud eriala kaudu sellest, mis sulle meeldib. Hoopis teistsugune rõõm tekib aga siis, kui näed, kuidas lapsed õpivad ja omandavad teadmisi, mida sa neile edasi annad.
Otsustasite siiski edasi õppida.
2003.—2005. aastani jätkasin kunstiakadeemias kunsti- ja kultuurantropoloogia magistriõppes tegelemist sydamelähedase teema, Lääne-Eesti pulmavaipadega. Kogusin selle piirkonna vaipade kohta materjali kogu Eestist. Proovisin koostada ka metoodilist õppematerjali vaibakudumisest.
Arvan, et vaip ei ole eestlastele kunagi olnud pelgalt ese. See on kandnud endas pere- ja kultuurilisi väärtusi.
Mitu pulmavaipa teie magistritöös oli?
Peale pruudisõbade oli kymme vaipa, millest seitse kudusin ise. Metoodilist materjali koostades andsin vaibategemise õpetused ja juhised edasi kolmele Viljandi käsitöömeistrile Valve Alamaale, Viorica Kuusikule ja Riina Piirile, kes valmistasid nende järgi koopiad.
Pean koopia tegemise oskust väga tähtsaks ja vajalikuks. Läänemaal ringi käies leidsin palju muuseume ja erakogusid, kus vanad vaibad sõrmede vahel laiali pudenesid — need olid nii kulunud, sest hoiustamistingimused on väikemuuseumides kehvad. Paljudest esemetest pole järel muud kui foto.
Arvan, et kui on vähegi oskusi, peaks materjali niimoodi jäädvustama, et tulevikus oleks kellelgi võimalik seda järele teha.
Miks teid köitsid just pulmavaibad?
Meid kõiki inspireerivad eri asjad: yhte kirjandus, teist muusika, kolmandat tehnika. Minule on vaip alati olnud suure algustähega ese. Sellesse on kirjatud elumuster.
Vaip on seotud pulmakommete ja kaasavaraga, mida noorik valmistas yleminekuks yhest staatusest teise. Seepärast võiks tal olla oluline koht ka tänapäeval. Praegugi abiellutakse ja luuakse perekondi. Selle syndmuse uhkuseks ja armastuse kaitseks võiks nyydki olla niinimetatud abielukatus — laulatatud rahva sängikate.
Kas olete hiljemgi mõne pulmavaiba valmistanud või on teil nyyd teist laadi tööd?
Eelmisel aastal telliti minult neli pulmatekki. Hiljuti valmis vaip perekonnale, kes elab Inglismaal.
Loomulikult olen yritanud mõelda ja teha ka teistsuguseid töid, mis peaksid olema järgmise, 2008. aastaks planeeritud näituse sisuks.
Yhel selle tarvis kootud vaibal on kujutatud ohvrikivi. Arvan, et igal inimesel on oma puu, kivi, usk, tõde või armastus, mis aitab tal elada. Ohvri- ehk hiiekivi on laialt tuntud kui altar, mida kasutatakse kultuslikeks toiminguteks, soovides maagilist ja tervendavat jõudu. Minu kujund väljendab symboolselt palveid, mida ikka kivilt on palutud: tervist, kodurahu ja muud sellist.
Teisel vaibal olen kujutanud ristipuud. Inimese lahkumist on varem Eestis fikseeritud puu sisse risti lõikamisega. See hoidvat ära võimaluse, et surnu tuleb elavaid kimbutama.
Ka minu ristipuuga vaip on seotud yhe väga lähedase inimese lahkumisega. Igayks yritab ju tundeid oma töödesse panna. See vaip ongi tehtud pika teekonna tarbeks, soovimaks lahkujale head teises elus.
Kuidas te käsitöö ja vaibakudumise juurde jõudsite?
Eeldused seda ala osata olen kindlasti saanud perekonnast. Mu ema oli kyll lasteaia pedagoog ja vanaema raamatupidaja, ent nad mõlemad tegid käsitööd.
Põhikoolis oli mul suurepärane käsitööõpetaja Riina Baum.
Et kuulusin kultuuriakadeemia esimese lennu hulka, ei teadnud ma kooli astudes, mis mind ees ootab. Äratundmisrõõm tuli alles õpingute ajal.
Nii et astusite kooli kobamisi.
Kuulusin nende hulka, kes pärast keskkooli täpselt ei teadnud, milline on õige valik. Kultuurikolledžis Anu Raua eestvõtmisel 1994. aastal loodud rahvusliku käsitöö osakond oli tollal ainuke võimalik eriala, mis minus aastase poja kasvatamise kõrvalt tõsist huvi tekitas.
Nii et võib öelda kyll, et sattusin selle ala juurde õnneliku juhuse tahtel.
Mis ajendas teid rahvuslikke mänguasju looma?
Kolledži teisel kursusel läksime yhe õpingukaaslasega poodi ja yritasime leida lelu, millega ise mängida tahaksime. Kummalisel kombel ei leidnud me yhtegi niisugust asja.
Arvan, et inspiratsioon ning tahtmine midagi luua tulevad ka sellest, kui sa näed midagi puudu olevat. Ja mänguasjadega on nii, et kui oled yhe toreda lelu valmis saanud, hakkad nägema teisigi võimalusi.
Teie töö «Pihuloomad» sai eelmisel aastal võistlusel «Eesti mängu asi» esimese koha. Kes need pihuloomad on?
Alustama peaks ehk sellest, mida mänguasi minule tähendab. Kas see on pelgalt ese, millega mängida, või hoopis lapsepõlve reliikvia, millega koos mõelda ja meenutada?
Arvan, et mänguasi peidab endas väärtusi, mille tähendust mõistame sageli alles täiskasvanuna. Kõigil on ju oma lemmik, mis tihti seostub nostalgiliselt isikutega, kes selle valmistasid või kinkisid. Sageli on kinkijad rääkinud mänguasja juurde muhedaid lugusid endast ja oma lapsepõlvest.
Niisuguseid hetki mäletan ma ka siis, kui neid inimesi enam pole. Ja et mu enda laps ymbritsevat paremini tähele paneks, võin yritada temalegi ise mänguasju meisterdada.
Põlvkondadevahelist olulist sidet mustri ja mängumaailma kaudu näen ka nendes leludes, mille kujunduse muster pärineb esivanemate rõivailt. Minnes kodust kaugemale, on see kui tykike kodupaigast, mis pihku mahub.
Vastukaaluks kõikidele moeajakirjadele võiks meil olla rohkem rahvuslikku käsitööd sisaldavat õppematerjali, mille põhjal oleks huvilistel võimalik kodus lihtsatest materjalidest oma lapsele tore mänguasi valmistada.
Kas teie ellu mahub veel mõni hobi peale käsitöö?
Puhkus on võimaluse korral minu hobi. Keskkonnast eemaldumiseks kasutan mõne raamatu abi.
Arvan, et tänapäeva inimestel on end keeruline jagada. Mina olen tõesti õnnega koos, et mu töö ja hobi on yhes valdkonnas.
Muidugi on mu elus väga tähtsal kohal poeg Alex, kes on 13-aastane ning õpib Viljandi maagymnaasiumis.
Minul seostuvad käsitöö ja kaunid vaibad eelkõige talumajade ning suitsevate korstnatega. Kas vaip sobib ka linnakorterisse?
Arvan, et eesti rahvuslikku käsitööd võib seina peale sättida alati, ykskõik, kus see sein asub. Kõigil pole ju võimalik maal elada. Neljast seinast saab ruum, sellest aga inimest ymbritsev turvaline kodu.
Eesti vaip on koos ajaga muutunud. Kui sada aastat tagasi seostati vaipa eelkõige taluga, siis tänapäeval võiks see symboliseerida eesti kodu ja perekonda. See ei ole yksnes osa ruumi sisustusest, vaid midagi hoopis rohkemat.
ARVAMUS
Liivi Soova,
Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu esimees
Christi Kütt on rahvuslike käsitöötraditsioonide hoidja ja edasiarendaja. Ta on võtnud osa käsitööliidu võistlustest ja kahel korral pälvinud esikoha. Ta on saanud rahvakunsti ja käsitöö liidu esimese ja ainsa pärandihoidja auhinna kui noor lootustandev tekstiilikunstnik ja õpetaja.
Christi kohta võib kasutada väljendit kaunishing, sest temaga on hea ja kerge suhelda. Tema siirus ja loomulikkus väljenduvad nii olemuses kui loomingus.
Christi kavandatud ja kootud pulmavaibad on meie rahvakunstis omaette nähtus. Soovime, et Christi ja tema õpilaste loomingust saaks osa võimalikult palju inimesi.
FAKTID
Christi Küti looming ja saavutused
• 2006 — Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia.
• 2006 — Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu võistluse «Eesti mängu asi» esimene koht tööga «Pihuloomad».
• 2004 — Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu aastaauhind «Noor pärandihoidja 2003».
• 2003 — Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu võistluse «Eesti kingitus» esimene koht, tööks pruudisõba ja kindad.
• 2002 — valmisid sisustustekstiilid Tallinna rahvuslikku restorani Kuldse Notsu Kõrts.
• 2000. ja 2003. aastal andis president Christi Küti tehtud vaiba auhinnaks võistluse «Eesti kaunim kool» võitjale.
• Tema tööd on olnud 1998., 1999., 2000., 2005. ja 2006. aastal Pärnu antropoloogia filmifestivali auhinnaks.
• Tal on olnud näitusi Heimtalis, Koguvas, Kuressaares, Tallinnas, Riias ja Helsingis.
Allikas: Christi Kütt