Ööl vastu uue kalendriaasta algust murdus Muhumaal Hellamaa kylas asuv Võlla hiietammena tuntud pyhapuu. Mõned nädalad varem raiuti kuivanud tamme ymbritsevad noored puud ja pehkinud tyvi jäi yksinda tuulte meelevalda.
Muinsuskaitseameti Saare maakonna peainspektor Rita Peirumaa ytles Maavalla kojale, et kohalikud inimesed teavitasid teda puu murdumisest, kuid ta pole veel kohal jõudnud käia. Peirumaa kinnitas samuti, et paik jääb avalikes huvides 5o-meetrise piiranguvööndiga muinsuskaitse alla ka edaspidi. Kaitset vajab nii ajaloolise pyhapaiga pinnas kui vaimne ruum. Seetõttu jääb puutumata ja paigale ka vana hiiepuu tyvi.
Vanarahvas on kõnelenud, et Võlla tamm oli pärit muistsest iseseisvuse ajast ja oli ymbruskonna tähtsaim pyhapaik. Puu alla viidi jumalatele ande ja seal palvetati. Varem olnud puu all ka suurem kivi.
Rahvapärimuse järgi poos mõis kunagi hiiepuul isepäiseid muhulasi. Kyllap arvati, et just nõnda saab loodususulist põlisrahvast kõige enam alandada.
Võlla tamm võeti hiiepuuna kaitse alla juba esimese vabariigi päevil. Nõukogude ajal oli ta koguni Saare maakonna ainus muinsuskaitsealune pyha puu. Et asi oleks kindlam, võeti puu tollal lisaks ka looduskaitse alla.
Võlla hiietamm sai maarahvale laiemalt tuntuks 1913. aastal, kui Johannes Pääsuke jäädvustas fotoplaadile mõisa põllul kesk viljahakke kasvava jändriku puuiluduse. Esimene suurem haru murdus puul 1919. aastal. Päriselt kuivas puu nõukogude ajal.
Võlla tamm oli ajaloolise hiie viimane puu. Hiie ase on aga alles ja ootab uute hiiepuude sirgumist. Ajaloolise hiie pyhaduse allikaks on ju maa ja selle kasvujõud.
Võlla hiietamm on surnud. Elagu Võlla hiis!
Pildid: Marti Mereäär ja Auli Kütt
Maavalla koda