Maausuliste Sarepealse koja vardjat Elo Liivi kysitles ajalehes Meie Maa Veiko Maripuu.
Pildil: Elo Liiv vestlemas Para (Jaani) kihelkonna memmedega kohalikest pyhapaikadest.
Meie maakonna hiiekohad, kas planeeringud, arengukavad arvestavad nendega?
Võiks kasutada sõna looduslikud pyhakohad. Hiiekoht on seotud yldiselt metsaga, pyhakoht on laiema tähendusega, sinna kuuluvad lisaks hiiekohtadele nii allikad kui mitmetel erinevatel eesmärkidel kasutatud kivid, seljandikud ja ka yksikud puud. Ma ei tea, mul pole teavet.
Viimane teade, millega natuke seotud olin - Panga pank, seal ei arvestatud. Kuigi Alver Sagur oli viks ja viisakas, olid tal siiski omad plaanid. Koda soovis, et parkla oleks hoopis allpool ja inimesed kõnniks ylesse jala või veaks neid hobused. Kuid arvati, et turistid ei jaksa mäest yles minna!
Kenadele kohtadele ei tohiks oma arendustegevusega liiga ligidale minna, sest see hävitab selle koha. Samas on praegune seis parem, kui autodega seal suvaliselt rallitati.
Kas need peaksid olema avalikud ja avatud turismile?
Oleneb kohast. Kui on perekonna isiklik, siis on see perekonna teha ja yldiselt võõraid sinna ei taheta. Kui kyla oma, siis sõltub jällegi kylast. Kui on avatud turismile, siis nii, et ei saaks autodega sisse sõita ja peaks olema sobivas kauguses mingid ajalugu tutvustavad sildid, pyhakohas käitumise reeglitega.
Praegu elame ajas, kus turism kasutab kultuuri enda huvides ära. Kuid see saab ju kesta vaid seni kuni kultuur pysib. Turismifirmad peaks samuti hakkama panustama sellesse, et piirkondlik kultuur säiliks, nad peaksid seda samuti kaitsema, sest muidu kaob nende kasumi allikas.
Koda on vägagi huvitatud, et Saaremaal saaks pyhakohad kaardistatud ja maakonna serverisse võrgustikuna yles riputatud. Siis saavad arendajad ja ka saarlased seda teavet vabalt kasutada ja osaliselt unustatud kohtade eest taas hoolt kanda. Muhumaal on paari aasta töö tulemina see asi yhele poole saamas. Siis oli peamiseks eestvedajaks Maavalla Koda koos kohalike huvilistega. Ka vald oli sellest tööst huvitatud.
Surnuaedadel kalmude korrastamine on iga pere auasi ja koristatakse ju ka naabrite hauad, kui neil enam koristajaid pole. Sama on pyhakohtadega - asjad, mis meie esivanematele olulised on olnud, nende eest tuleb ka tulevikus hoolt kanda. Pyhakohad ei oleks nii hullus seisus, kui meie rahvale poleks kogu aeg pähe raiutud, et seal käimine on yks naeruväärt komme. Ei ole meil õigust oma vanavanemate ja laste vahelise ketilylina seda sidet katkestada.
Samas seisus on ju saarlaste keel. Kui setod, võrokesed, kihnlased ja ruhnlased, mulgid - kõik on aru saanud, et tuleb kiiresti midagi ette võtta, et nende keel ei kaoks - enamikel on lastele omakeelsed lugemikudki tehtud, emakeele (mitte eesti vaid piirkondliku keele!) tunnidki koolidesse seatud, SIIS MIDA OOTAVAD SAARLASED? Mul on tunne, et saarlased arvavad, et neid ju tuntakse igal pool niigi ära: kui kuskil suu paotavad - kohe öeldakse, et näe, saarlane. Kuid vaadake endale ausalt silma, järel on ju vaid saare keele kõla, sõnad on aga enamikus kadunud! Alguses piisaks ka nii vähesest, et kõik, kes oskavad ainult oma keeles räägikski. Võiks olla, et näiteks yks päev nädalas oleks yle Saaremaa omakeelne päev. Koolis, erinevates ametiasutustes – igal pool kus võimalik võiks suhelda teineteisega omas keeles. Võrukestel on välja antud kleebis, kus kirjas: “Siin võid rääkida võro keeles!” Neid kleepse on kleebitud taksodele, firmade ustele, klienditeenindajate lauale. Tahaks, et saarlaste jaoks oleks oma keelne rääkimine sama popp kui võrokestele. Lihtsalt lõugade liigutamine ei nõua meilt suuri väljaminekuid ja investeeringuid, projektide aruandeid.
Kui suur on Saarepealse Koja liikmeskond ja kui palju on teil mõttekaaslasi?
Ametlikke liikmeid on hetkel 21. Toetajaid rohkem. Oleme selline vaikne kogukond, kelle peamiseks eesmärgiks ei ole avalike yritustega silma paistmine, pigem proovib igayks oma kodus, mis maausulisele ju kõige tähtsam, pärimust järgida. Kuidas see tänapäeva maailmas õnnestub, seda näitab aeg. Kui selle kõrvalt aega yle jääb, siis tehakse midagi väljapoole.
Mis puutub kristlastesse, siis olen aru saanud, et nii mõnigi kylatädi või onu, kes kirikus käib on palju enam maausuline, kui mina linnatydrukuna oskangi olla. Maausk ju tegelikult polegi nagu usk, see on pärimuslik elulaad - oskus nii elada, et kõik on ilus. Ilus tähendab maakeeli aga tihti sõna korralikult tehtud ja paigas. See tähendab ka sõltumatust - saad oma söögi ja põhilise eluks vajaliku oma talust. Selleks, et see võimalik oleks, on vaja teada ja läbida tuhat pisiasja, mis annavadki lõpuks kokku ilusa elu. Sellega toime tulemine… noh, minul isiklikult on sinna veel pikk tee!
Kuna Saarepealne Koda on siiski usuline yhendus, siis teise usulisse liikumisse kuulumise korral peab tegema valiku - ametlikult mitmesse usulisse liikumisse korraga kuuluda ei saa. Kyll aga on võimalus kuuluda n.ö. Saarepealse Koja sõprade ringi, keda kutsutakse enamikele koosolemistele. Usulise liikumisena sai Maavalla Koda registreeritud peamiselt sellepärast, et Eesti ei kalduks usulises mõttes kreeni.
Kuidas Koja tegevusega saab tutvuda?
Saarepealse Koja kodulehe tegemine on pooleli, ega meie tegevus ei erine Maavalla Koja tegevusest, kelle kohta saab teavet www.maavald.ee . Me oleme lihtsalt piirkondlik rakuke. Liitumiseks või huvi tundmisel tuleks juhatusele kirjutada See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., juhatuse posti aadressiks on praegu Männisalu talu, Triigi kyla, Leisi vald 94202. Mulle võib kirjutada ka kui vaja mingit nõu või tahetakse rääkida oma kandi pyhakohaga seotud pärimusest.