Sellest on juba yle aasta aja möödas, kui sattusin Metsatölli ja Kosmikute kontserdile “Koduhiite kaitsel”. Andsin oma toetava allkirja ja paari päeva pärast mingil konverentsil või loengul istudes tuli järsku mõte, et võiks ise uurimustöö teha. Just nimelt kysitleda vanu inimesi ja otsida yles need pyhakohad, millest praegu avalikult midagi ei teata. Mõeldud – tehtud.
Mis need on?
Vanade pyhakohtade all pean silmas vanade eestlaste pyhasid metsi – hiisi – , mis olid nagu omamoodi põlismetsa-alad – seal ei tohtinud korjata marju, murda oksi vms. Suures osas on neist alles jäänud aga ainult yksikud ohvri- või ravikivid, silmaallikad, pyhad puud, kirjutas Meie Maas Minni Saapar.
Hiies käidi mõtisklemas, kylainimestega nõu pidamas, jumalatega rääkimas, jõudu saamas, ravimas, ka kiikumas ja erinevaid kombetalitusi täitmas. Väega kohtade mõju kasutati erinevalt, alati oli aga suur roll koha loomulikkuse säilitamisel. Tihti olid ka erinevad legendid mõne hiies asuva puu või kivi kohta ja ka jutud sellest, mis juhtunud inimestega, kes hiit teotanud. Näiteks, mandril on kuulda ka lugusid sellest, kuidas järv, milles pesu pesti, oma kohast minema lendas.
Suured plaanid
Nii ma selle portsu otsa siis sattusingi. Bioloogiaõpetaja Inge Vahtriga oli varemgi jutuks olnud, et mingi töö võiks teha, ja nyyd oli ka konkreetne mõte olemas. Esialgu olid plaanid suured – ikka kogu Saaremaa kohta. Õnneks tulin peagi “maa peale” tagasi. Uurimisalaks jäi Pihtla vald (suuremas osas siis endine Pyha kihelkond), kuna ka ise sealt kandist pärit olen. Liiatigi, kui juba terve kihelkond Pyha nime kannab, siis peab seal ka midagi olema. Välja otsustasin jätta juba kaitse olevate teada-tuntud asjade põhjalikuma uurimise, sest neid lugusid Kaali järve kohta ei jõuaks, ma kardan kyll, kunagi ära kuulata.
Vaikne algus
Nii ma siis pihta hakkasin, talvel ja kevadel kogusin niisama teoreetlist materjali, käisin Tartu ylikooli raamatukoguski ära ja uurisin tausta.
Mu vanaemagi pani kõrvale ajalehti, kus millestki taolisest juttu, samuti vahetasin paari targema inimesega meile. Siis tulid juba soojad ilmad ning saime Elo Liiviga koos mööda valda ringi sõitma hakata – tema on ka mu töö teine juhendaja.
Veidi ebamugavusi
Kõigepealt sõitsime mööda Leisi viivat maanteed, hiljem käsin oma käe peal mööda Pihtla maanteeed, siis isaga Kuivastu maanteel ja kõik vahepealsed kohad. Seigeldagi sai omajagu: kord avastad end kusagilt keset asustamata kohti, teinekord sõidad bussiga valesse peatusesse, siis hammustab sind mingi koer ja lõppude lõpuks leiad end pimedal sygisõhtul tugeva tuulega ratta seljas umbes 7 kilomeetri kaugusel kodust. Igav ei olnud kunagi, ainuke häiriv asi oli see, kui polnud midagi syya kaasa võtnud ja hommikust õhtuni väljas olid, kylapoodidest liiga kaugel.
Toredad inimesed
Kordagi ei tekkinud sellist probleemi, et oleks kurjaks saanud või ära ajanud. Esimese hooga ikka kohkusid ära, kui mingi võõras plika värava taga ootas, aga kuulasid ära ja rääkisid kyll. Eks muuhulgas sai ära kuuldud ka kõik inimeste haiguslood ja perekonna juhtumised, aga see oli alati siiras ja yldsegi mitte igav. Liiatigi tuli välja ka seda, mida otsisin. Muidugi, loota, et iga päev leiad pyha hiie või vähemalt paar ohvrikivi, oleks lauslollus, aga nädala peale midagi ikka kuulis.
Kahjuks on tööga aga yhe põlvkonna võrra hiljaks jäädud – paljud inimesed, kes oleksid teadnud midagi rääkida, on lihtsalt surnud. Kõik aga, keda kohtasin, olid abivalmis ja kui ka ise midagi ei teatud, siis võeti kohe kõik tuttavad läbi, kui vaja, helistati neile ette ja puha. Nii mõneski kohas pakuti mulle veel kommigi teele kaasa.
Muretsevad kylaelu pärast
Pea kõigis kohtades räägiti mulle ka, et ega kohalikke enam maal pole, kes midagi teaks. Noored on linnas või myyvad maa ära ja nii see jääb. Talud on tyhjad. Ja eks paljuski ongi nii, et ega maale elama tulla väga taheta. Viimasel ajal on majadesse kolimine kyll suurenenud, aga neid kasutatakse rohkem suvilatena ja tööl-koolis käiakse ikka linnas. Yldse on kõik nii teistmoodi, et võtab vanemad inimesed murelikult pead raputama: mis nende talukohast kyll edaspidi saab. Eestlastele on see maa ostmine-myymine nii lihtsaks on muutunud. Enam ei tunta maaga pea mingit kokkukuuluvust, ei hoita oma kodukohti alles, rääkimata sealse elu-oluga kursis olemisest. Nii ei olegi kylades enam eriti neid inimesi, kes vanadest asjadest midagi rääkida teaks.
Midagi ikka leiab
Suur osa tööst oli loomulikult tyhi käimine, aga seda suurem oli hasart, kui midagi hargnema hakkas, ja rõõm, kui mõne kindla asja jälle kätte sai. Plaan on need kõik ilusti kaardile panna ja yles pildistada ja võib-olla korraldada nii, et keegi ka kaitsmisega tegelema hakkaks. Praeguseks on praktilise osaga pea-aegu kõik. Jään lootma, et edasi sujub kenasti.
Sydametunnistuse asi
Palju on mu käest kysinud: mis kasu sa sellest saad, et selle asjaga jändad – nii palju aega võtab ära ja raha ka ja yldse... Ega mingit tulu mulle endale siit eriti tulegi. Ei nõuta sellist asja veel koolis ega saa ma selle eest mingit preemiat. Sellega on lihtsalt nii, et yks loll peab ju ikka olema, kes lihtsalt muidu olla ei saa. Ja oma kodukanti tahaks nagunii tundma õppida. Pealegi, ei väärtustata praegu eestlaste pyhapaiku eriti, samal ajal, kui kirikute restaureerimisse on antud utoopilisi summasid. Mina isiklikult arvan, et eks lihtsalt hiite pärast on praegu vähem kisa tehtud. Ja ilmselt on ka keeruline mõista, kuidas saab kaitsta midagi, kus rangelt võttes midagi ei ole – ei ole ju maja ega muud inimkätega loodut. Kohe kindlasti ei käi aga kaitsmine nii, et ehitame suusarajad peale ja milles probleem – maa jääb ju alles. See on sama hea, kui kirikusse kaubanduskeskus teha – hoone jääb ju alles.