[text]
Täna on

„Seni, kui siin, sel maal, Maa-maal on alles veel mõni maausku mees või naine, pysib see maa, pysib see keel, ei lahustu see veri. Kui aga peaks tõeks saama pappide ja jutlustajate soovunelm ning sest maast saaks põhjani kristlik, kaoks see peagi kõik.”, kirjutas Kalle Eller ajakirja Kultuur ja Elu jõulunumbris.

Jõululurõõm nagu esivanemate aegadel

Jälle on ees aastavahetus ja paljudel inimestel on aeg võtta kokku elat elu ja pyyda mõtestada tulevat. Nõnda on see nendel inimestel, kel Isanda Kristuse synnipäev ning selle järele tulev vana aasta lõpp ja uueaasta päev, nõnda on see enam-vähem ka meil, maausulisil. Mõistagi ei ole meil mingit isanda syndimise päeva ja uueaasta päev on ka mitu päeva varem, aga see tagasikaemine ja edasivaatamine on ka meil. Pööripäev on meile ka Vana Jõul ja jõuluaeg hakkab meie jaoks seega mitu päeva varem. Siis, kui on jõululaupäeva õhtu, täidavad tänased maausulised paljut meie rahva kombeist ning tavadest, yldiselt peame lusti ning järgmine, ristiusklike esimene jõulupyha on meile uueaasta päev.

Vana Jõul, elu yle järelemõtlemine ning kokkuvõtmine on meile väga tähtis. Siis on aeg hardamaiks tundmisiks. Koguni oma vanust arvestame me vana jõulu järgi, sest just siis loeb maausuline end aasta vanemaks, mitte siis synnipäeval sellele eelnend aastal. Noor inimene, kel viieteistkymnes synnipäev on aasta jooksul möödund, saab maausuliste hulgas täisinimese õigused ja muidugi ka kohused, siis laps pole enam laps.

Maausuline viib vanajõulu päeval välja tuha ja õhtul tehakse uus tuli, yheksast kodumaisest puuliigist. Sellest, kuidas see tuli põlema läheb, vaadatakse märke saabuvaks aastaks. Vahepeal pannakse natukeseks siiber kinni või kriisad peale ja lastakse elamisse parasjagu suitsu, sest sel yheksa puu tulel nii kui selle suitsulgi on eriline vägi. Seda jõudu ning seda väge tunneme ja tunnetame me kõik, kes seda tuld on teind ja teevad.

Jõuluaja söögid on meil samad meie rahva laiemalt tunt toidud, vast ehk vanajõulu tule ees istudes on meil sihuke kraam nagu pähklid, rosinad ja vast ehk suurima erinevusena natuke kuivatet liha, kui on korda läind seda teha või hankida.

Joogiks on meilgi muidugi õlu, ehk suurema austusega sesse. Kangemat kraami maausuline pruugib vähem, otse keelat see pole, aga ei soosita. Lõunamaine ehtne marjaviin on vast ehk suuremas lugupidamises kui laiema rahva seas.

Osavõtmisega kogu rahva pidudest on nii, et jõuluõhtuga koos muude inimestega saame me kyllalt hästi toime, mida enam talurahva vanade tavadega see kooskõlas, seda meeldivam meile. See 31.-l aga kõige oma paugutamisega on nii mõnelegi maausulisist suhteliselt raskesti talutav.

Tavalised maausulised, erandlikud kristlased

Kysida võib, kuidas me end tunnemegi suhtelise vähemusena omal maal ja oma rahva seas. See võiks olla vastat mitmeti. Yhelt poolt on kogu meie rahva hinges ja kombeis ning maailmakäsitamas ikkagi kyllaltki palju maausku või selle säilmeid. See ja veel miski, mida võiks nimetada yhise vere hääleks, hõlbustab seda vähemuses olemist. Teiselt poolt on seesugune keerulisevõitu asi nagu erandlikkus või tavalisus ning nende asjade suhtelisus. Kuigi lapsepõlvest peale teada ja tunda, et see meie oma ilm, mis tykati ja praegu võib osutuda erandlikuks laiema rahvaosaga võrreldes, oli kord esivanemate aegadel kõige tavalisem. Nii et mõndapidi just meie olemegi need tavalised ja hoopis kristlased on siin erandlikud. Eks läbi ja lõhki kristlik-õhtumaise kultuuri kandjad meie rahva seas ole tänapäevalgi seda. Muidugi on see viimane isikuti erinev. Reeglina on ehk nõnda, et need meist, maausku inimesist, kes on ses ilmas kasvand, on enam võimelised vältima erandlikkuse häda ja pitsitust, hiljem liitunuid vaevab see enam.

Aga ega see korraga kahes ilmas elamine ikka päris kerge asi pole. Ilmad on ju lõppeks ypris erinevad, paljuski otse vastanduvad. Kristlik-protestantliku maailmakäsitamisega inimene kipub ymbritsevat, puid-elajaid-mutu-putukaid hindama inimesele kasulikkuse seisukohast, seda kõigele moodsale öko-ilmavaatele vaatamata. Meile on kõik võrdsed, puu on minuga võrdne, aga vana suur puu võib olla suurema väega kui mina.

Meie jaoks on kummastav see patu ja andeksandmise värk. Meie ilmas ei saada midagi andeks, kõik halb, mida teed, on tehtud ja jääv ning jääb vaid yle seega edasi elada. Ainuke võimalus on pyyda edaspidi siis seda paha mitte enam teha ja elada nii, et teht halb teeks järjena ja jätkuna võimalikult vähe uut halba.


Pool maausust peitub maakeeles

Kui me võtame uskuda, et keel, mida kõneleme ja milles mõtleme, määrab väga suures ulatuses kõik selle, milline on meie maailm, siis peaks ju olema maausku inimeste ja n.ö. keskmiste eesti inimeste maailmad ysna sarnased ja lähedased. Mõnes mõttes see nii kindlasti ongi, samas aga paljuski tuleb sedastada suurigi erinevusi. Kõigepealt suhtumine oma keelde, selle väärtustamine.

Maausku inmesele on maakeel ylimalt tähtis asi. see on pyha, see on suur osa esivanemate pärandist. Mõneti pole liialdus öelda, et pool maausust peitub maakeeles. Vaja vaid kuulata seda sealt keelest kostvat ja osata sest aru saada.

Maakeeled ja eesti keel

Esimene suur erinevus on see, et maakeeli on palju ja kõik nad on võrdselt head. Võro maakeel pole kustki otsast halvem kui saare maakeel, Jõvi (Jõhvi) maakeel sama hea kui mulgi keel.

Keskmise eestlase sygavamas teadmises on nn. murded alaväärtuslikud või vähemalt vähema väärtusega nö. kirjakeelest. Viimase väärtus sõltub justnagu sest rafineerimistööst, mida kirjamehed mitme põlvkonna jooksul on tema kallal teind, mis sest, et esimesed paar-kolm põlve olid nood saksad, seejärel tuli paar põlve kyll omaverd, aga põhjalikult saksa koolis käind, siis põlv venekeelset kooli. Igalt poolt saadi siis ideaalid, milline peab olema yks keel ja seda oma siis pyyti neile ideaalidele lähemale saada-viia.

Maausku inimene mõtleb ja tunneb omas keeles. Igal meist on oma maakeel ja see päris oma  on igale see kõige kallim keel. Ka kõige suuremad ja tähtsamad asjad on omas keeles, ei ole vaja võõraid, nö. maagilisi sõnu. Me ei tea, mis on energia, mis on aura. Rituaal on ikkagi kombetäitmine -talitus või koguni taig.

Yhe keele sõna tähendus ei kattu kunagi sajaprotsendiliselt teise keele sõnaga. Nii on asi ka meil. Eesti keele sõna "kultuur" puudub maakeeles. Meil on sõna "elm", tuleneb muidugi sõnast "elama", just samamoodi kui "surm" sõnast "surema", aga see katab ehk kaheksa kymnendikku kõigest sest, mis on kultuur eesti keeles. Yhelt poolt tähendab "elm" veel yhte ja teist, mida pole võimalik väljendada "kultuur"-sõna läbi. Aga näiteks "pärmiseente kultuur tehissöötmel" on pigem "viljelm". Naljakas sõna muidugi, justnagu mõni Saksa keiser!


Võõrad hääled ja sõnad ei paranda keelt, vaid lõhuvad seda

Keelel on omad seadused, need on keeles endas, need ei olene meist, või kui, siis meist kõigist ses keeles eland põlvedest kokku. Kui neid seadusi rikkuda, hakkab keel lagunema. Võib-olla kyll mitte kohe. Nii on keelel omad hääled, häälikud ja võõraid hääli ei tohi sinna tuua. See hakkab tööle ja keelt lõhkuma ning teeb seda järjest kiiremini. Toodi meile sisse need š ja f ja prooviti omal ajal tuua ka ž ja nyyd ongi meil "raffas" ja "jõffikas". Kuski seal on ka see alus, miks nyyd juba kõlab: "ei olä" ja "nõmä". 

Eks ikka alaväärsusest ju toodi sisse need võõrad hääled, et kuidagi paremaks teha oma keelekest. Sõnad muidugi pealeselle. Misasi on "kunst" ja milleks seda sõna ikkagi vaja läks? Oma on kindlasti ju kehvem või siis kuidas? Meile on sõna "taidleja" hoopis enam, kui seda eesti keeles, kus see peab tähendama miskit haledat põlve otsas nikerdajat. Sõna "taidur" on meile kyll samuti midagi suurt ja vägevat, ainult käänduma peab ta "taidru", s.o. nagu "kangru".

Nõndaviisi elame meie Suure Mandri lääneservas. Eesti keeles on see Euraasia. Euroopa on meile kaks asja. Yks oleks õhtumaine kirik, maailmavaade, õhtumaine yhiskonnakord. Teine mõiste on Suure Mandri Lääneneem. Selle eraldusjooneks mannerlandamast on jutt Gdanskist Odessani. Lääneneeme rahvaste ja maade hulka me päris kindlasti ei kuulu. Eks see euroopa olegi ju yks segane asi. Iisraeli osavõtud Euroopa meistrivõistlustel või Eurovisiooni laulmisel on hea näide.

Suurel mandril on teisedki neemed. Viiburist Valge mereni eraldub Loodeneem; need, keda tuntakse tshuktshidena, on Kirdeneemel, tamilid aga Lõunaneemel. Iisrael ongi ju yks Edelaneeme maid, see neem eraldub Basra-Trabzoni joonega. Ookeanid on meile ilmamaamered ja nõnda me tunneme ja tajume maailma yldisemalt omakeelsena ja oma poole pealt vaadatuna.

Sõna väest

Mõnegi sõnaga on asi nii, et meile tähistab yks sõna midagi suurt ja keskset, eesti keeles on see sõna pisike ja sageli vaid tingliselt seot meie ja vana tähendusega. "Jumestama" on meile kas mõttetu sõna või siis otse vale. Kui inimene on kaotand oma jume, siis mis aitab või keda petab tema yle võõpamine?! Meie jaoks on sõnad "jumi" ja "jumal" lähedalt seot mõisted, nii, nagu ennemuistegi.


Yks näide asjadest, mis on maakeeli ja eesti keeli täiesti vastupidi. Meile on nõid kas just hea, aga pigem ikka heapoolne tegelane. Ta on sama asi, mida eesti keeles uuemal ajal tähistatakse evengi sõnaga "shamaan". Põhjametsarahvaste asjataja, synnipäraselt erivõimetega yhiskonnast tunnustet tegija-teadja. Eesti kultuuris on tugevasti sees õhtumaine halvustav tähendus, "kuri nõid", "nõiamoor". Hea jaoks on eesti elmas "võlu-", "võlur". Meile on vastupidi, "kuri võlu", "võhl". "Võlusõna" on meile miski, miska saab vaid halba teha, nõiasõna on palju parem, siiski kyll kardetav ja peamiselt on lihtsalt "sõna". Luges sõnad peale.

Tänane eesti elm ongi säärane, et sõnal on väga vähe väge ja väärtust. Siis ongi vaja "tähendamissõnu", vägisõnu või kogunisti võlusõnu. Aga ikka jääb väheks.

Oma elu- ilma hoidjad

Ega me ju iseennast nii väga üksikuina tunnegi. Kõigepealt uurali rahvaste oma-ilmad, mis keelte suurtelegi erinevusile kaemata on vägagi omad. Edasi on kaugemad, ent kyllalt lähedaste teiste, evenkide-eveenide, nana-rahvaste, odulite-vadulite omad ilmad ja kogu ameerikate esimese rahvuse või põlisrahvaste ilmad. Kui aga võtta, et teistel on siin kristlik maailm ja oikumeeniline kristlus, siis meist mitte väga võõrad mõtted pole hiina tao-usu ega jaapani shinto tõdemised.

Veelgi enam teistmoodi, aga kristluse-islami-judaismiga võrreldes ometi lähedasemad on omad usud Polyneesias, Indoneesias, Indias, kõikide tumedanahksete rahvaste juures kahel lõunapoolsemal mandril.

Ameerikate põlisrahvad usuvad, et seni, kui nemad ning nende ilmad on olemas, pysib ka maa, pysib elu. Kui nemad peaksid kaduma, hukkub kõik. Eks meiegi siinsed maausku inimesed ole osa ses elu-ilma hoidmises.

Yhte usume ning teame me aga kindlasti. Seni, kui siin, sel maal, Maa-maal on alles veel mõni maausku mees või naine, pysib see maa, pysib see keel, ei lahustu see veri. Kui aga peaks tõeks saama pappide ja jutlustajate soovunelm ning sest maast saaks põhjani kristlik, kaoks see peagi kõik. Võib-olla juba paari inimpõlvega.

Kui sa ennast ei hinda, oma vanemaid ei austa, ei hinda sind siin keegi, ei austa kuski yks hing!


Kultuur ja Elu