Õigus ja inimeste õigusteadvus on rahva ajaloolise kultuuri osa. Nii, nagu me täna säilitame ajalooliselt väärtuslikku ehitist ja pyyame elus hoida murdeid, nii peaksime teadvustama ka oma õigusajalugu, olema selle yle uhked ning märkama iidse tavaõiguse ilminguid tänases õiguses, kirjutas vandeadvokaat Ivo Mahhov ajakirjas Kultuur ja Elu.
Mida me täna teame oma muinasaegsest õigusest? Kuidas sõlmiti tehinguid? Kas oli olemas kinnisvaraturg? Kes päris lahkunu vara? Kes ja kuidas mõistis kohut?
Sellest tuhande aasta tagusest ajast pole säilinud koodeksite virnu ega riigikogu stenogramme. Seetõttu kaheldakse teinekord, kas yldse ongi midagi võimalik tolleaegse õigussysteemi kohta arvata või kas meil see õigus yldse eksisteeriski?
Tegelikult on õigusajaloolastel olemas ysna terviklik ettekujutus muistsest tavaõigusest. Lai ja, nagu me järgnevalt näeme, tänaseni lõpuni läbi uurimata on ka allikate kogum.
Kirjalikud allikad
Kõigepealt on uurijatel kasutada kirjalikud allikad. Läti Henriku kroonikast loeme, kuidas loodusjumalal lasti kohut mõista usuvend Teoderichi yle, kelle õnneks astus hobune yle oda õige jalaga. Säilinud saarlaste lepingutest vallutajatega 1241. ja 1255. aastast näeme, et alistatutele jäeti alles nende õigus – kohut maarahva asjades mõisteti ka edaspidi muistsetest tavadest ja kommetest lähtuvalt. Huvitavaid vihjeid, mis lubavad teha järeldusi yhiskonnakorralduse ja avaliku õiguse kohta, võib leida skandinaavia saagadest, vene kroonikatest ning Taani hindamise raamatust. Rooma paavsti kirjavahetus siinsete vasallidega 13. sajandist annab aimu abielu- ja perekonnaõigusest ning orjade õiguslikust seisundist.
Keel
Eriti huvitav allikas muistse õiguse uurimiseks on keel, mida me iga päev räägime.
“Võlg on võera varandus”. Sõna “võlg” oli meie keeles olemas juba siis, kui meie esivanemad elasid Aasias. Venekeelnegi sõna “dolg” on ilmselt sama algupära. Sõna “laen” on aga germaani päritoluga ning meieni jõudnud ehk meie ajaarvamise alguse paiku või veidi varem. Tänapäeva saksa keeles on laenama “leien”. Rootsikeelne “lån” kõlab meile veelgi omasemalt.
Yhte õigussuhet puudutava kahe mõiste erinev päritolu kinnitab õigusajaloolaste seisukohta, mille kohaselt algselt tekkisid võlasuhted mitte laenamisest, vaid mingite reeglite või kohustuste rikkumistest. Laenu polnud, aga võlg oli! Võlad laenusuhetest tekkisid alles siis, kui yhiskond rikkamaks muutus, kui oli, mida laenata.
See, et sõna “laen” tuli meile Euroopast (või Skandinaavia kaupmeeste vahendusel), räägib ka meie võimalikest sidemetest ajal, mil Vahemere ääres valitses Rooma õiguse õitseaeg. Kui esitada kysimus, kas muistne vanarahva õigus võis olla mõjustatud ka rooma õigusest, siis sunnib selline keelelaen neid mõjusid uskuma. Vähemalt lepinguõiguses ehk võlaõiguses, nagu moodsamalt väljendatakse, pidi Euroopast pärit kaubanduspartnerite arusaamine õigusest paratamatult mõjutama ka meie esivanemate tavaõigust.
Selleks, et olulised tehingud kehtiksid, tuli need millegagi tagada. Tehingut tagasid kihlad. “Kihlad” tähendasidki maarahva õiguses eelkõige lepingut. Kihlumise, s.t muistse lepingu läbi, toimus näiteks abiellumine. Nii, nagu me teeme abiellumisel pulmakingitusi täna, tagati ka muistne kihlumine andidega. Kingitusi tehti yksteisele, aga ei unustatud yhtlasi, et oleme looduse osa, ja and jäeti ka ohvrikivile. Kõige tähtsamad haldusyksused, kihelkonnad, tekkisid kylakondade vabatahtliku yhinemise tagajärjel.
Sõna mõis seostatakse meil tavaliselt keskaegsete saksa rõhujatega. Seetõttu võib yllatada fakt, et kohanimedes esinesid mõisad juba Taani hindamise raamatus Põhja-Eesti aladel 1219. aastal. Eestis on kyllalt mõisakylasid, kus kunagi mitte mingit mõisahäärberit seisnud ei ole. Keeleteadlased tuletavad selle mõiste ka omakeelsest sõnayhendist “mo isa” koht, isalt saadud “mulle” kuuluv omand. Need kohad paiknesid tavaliselt eraldi kylade yhisvaldustest. Õigusajaloolane leiab siit kinnituse sellele, et 13. sajandi alguseks olid meil olemas ka juba päritavad eravaldused.
Muistised
Palju võivad kõnelda ka muistised. Kui meil on väljakaevamistel ilmnenud rikkalikke hauapanuseid ka naistele, siis räägib see nende tugevast õiguslikust positsioonist perekonnas, sh pärimisõigusest. Myndileiud viitavad aladele, kellega kaupa tehti ja suheldi. Need geograafilised piirkonnad, kust on pärit Eestis leitud myndid, pidid ilmselt mõju avaldama ka meie õigusele. Seega, nonde maade võrdlev õigus lubab pystitada põnevaid hypoteese ja teha huvitavaid järeldusi meie õigusest. Intrigeeriv on fakt, et enamik hõberahasid 9.–10. sajandi aardeleidudest pärineb araabiamaailmast… Milliseid lepinguõiguse norme tõid kaasa viikingid, kelle kaubateed läbisid meie alasid ning kes need myndid tõenäoliselt Araabiast kohale tõid? Miks on meil leitud vaid yksikuid mynte Rooma riigist? Kas tähendab see siiski ka Rooma õiguse tõenäoliselt vähest või väga kaudset mõju meie muistsele õigusele?
Kombed
Huvitavaks allikaks muistse õiguse uurimisel on kombed. See, et muistsel ajal lepingud kihladega tagati, tõendavad meie tänapäevased kihlveotavad. Kui me täna kellegagi kihla tahame vedada, on tavaline, et kokku lepitakse ka, mille peale kihla veetakse.
Muistsetest omandisuhetest annab aimu prof. Jyri Uluotsa poolt tema 30-ndate aastate juuraloengutes toodud näide heinaniidukommetest. Möödunud sajandi alguses esines Eestis veel tava, mille kohaselt alustati kylas heinateoga korraga. Kui keegi alustas, viskasid ka kõik teised oma muud tööd nurka ning hakkasid niitma. See seletub asjoluga, et muinasajal olid heinamaad perede yhisomanduses ning heinategu algas niidutykkide yhise väljajagamisega niitmiseks. Muudel välitöödel nagu kynd sellist yksmeelt ei täheldatud, mis räägib sellest, et põllumaade valdus või omamine oli pysivam.
Folkloor
Ja lõpuks see, millest algas käesoleva kirjutis – vanasõnad, muistendid, rahvalaulud, jutud, pärimused…
Pärimisõiguse alal on õigusajaloolaste seisukohaks olnud arvamus, et eesti aladel, nagu ka germaani õiguses, ei tuntud testamente. Kui aga lugeda eesti muinasjutte, siis kohtame korduvalt motiivi, kus surev isa kutsub oma kolm poega voodi ette. Kaks vanemat ja hakkajamat venda saavad maad ja talud, noorem saadetakse õnnemyndiga kodust välja laia maailma. Aga mida siis seegi muud on, kui viimse tahte väljendus, täpselt samamoodi kui Rooma õiguses rahvakoosolekul avalikult deklareeritud suuline testament?
Kui õigusajaloo seisukohast on põhjalikult uuritud kirjalikke allikaid, siis suhteliselt tahaplaanile ongi jäänud just kombestiku ja rahvapärimuse uurimine. Jakob Hurda ja tema abiliste kogutud materjal on sellest seisukohast juristide poolt uurimata ja käsitlemata.
Tähelepanu puudus nende allikate vastu on aga ylekohtune. Laiemalt teadvustamata on asjaolu, et vaatamata ristiryytlite ja järgnevate vallutajate võimutsemisele ei sekkunud uued valitsejad yldiselt maarahva tavaõigusesse. Kaasatoodud kiriku- jm seisulik õigus reguleeris kyll põhjalikult aadlikke, linnarahvast-käsitöölisi ja kirikut puudutavat, kuid kohut maal mõisteti endiselt tavaõiguse alusel. Alles Rootsi ajal, 17. sajandil, hakati Eestis laialdaselt kasutama Rooma õiguse retseptsioonile põhinevat kõikehõlmavat õiguslikku regulatsiooni. Kuid ka see regulatsioon võttis ulatuslikult arvesse kohalikke kombeid ja tavasid. Seega võib väita, et laialdase rahvapärimus kogumise kõrgajal 19. sajandi teisel poolel oli rahva mälu muistsetest aegadest peale välja kujunenud tavaõiguse osas suhteliselt värske. Nende allikate uurimine võib juristile anda põnevat materjali meie oma õigusajaloo kohta.
Leida ja säilitada tänases õiguses iidset ja oma
Õigus ja inimeste õigusteadvus on rahva ajaloolise kultuuri osa. Nii, nagu me täna säilitame ajalooliselt väärtuslikku ehitist ja pyyame elus hoida murdeid, nii peaksime me teadvustama oma õigusajalugu, olema selle yle uhked ning märkama iidse tavaõiguse ilminguid tänases õiguses.
Näiteks võib tuua tänapäevased vaidlused pärandi vastuvõtusysteemi osas.
Praegu kehtib meil systeem, mille kohaselt peab pärija selleks, et pärima asuda, pärandi vastu võtma – reaalselt pärimiseks soovi avaldama. Et ta aga pärandi vastu võtta saaks, peaks ta pärandaja surmast muidugi teadma. Kodukoha maha jätnud, sugulastega sideme kaotanud sugulane jääb pärandist ilma, kuivõrd ta sellest lihtsalt ei tea. Selline systeem soosib neid sugulasi, kes olid pärandajaga lähedastes suhetes. Tahaplaanile jäävad “naervad” pärijad – need sugulased, kes pärijast kaugeks olid jäänud ning kellele seetõttu päranduse syllekukkumine mitte leinaks, vaid rõõmsaks syndmuseks kujuneb.
Selline aktiivse pärandi vastuvõtu systeem on meil iidne ning ulatub tõenäoliselt tuhandete aastate taha. Pärast peremehe surma jäi talu kohalolevatele perekonnaliikmetele. Saarlased-läänlased saavutasid oma 1255. aasta alistumislepingus piiskop Alberti ees muuhulgas selle, et pärijad võisid perila (talu) hõivata. Kui pärijad olid asunud maksma pärandaja veritasu võlga, ei saanud neilt perilat enam ära võtta.
Saksamaal valitseb teine vastuvõtusysteem, kus pärijateks loetakse automaatselt ka “naervad” ja kadunud pärijad. Meie reformikavad näevad ette meie vana vastuvõtusysteemi hylgamist ning Saksamaal kehtiva õiguse kopeerimist. Nendes vaidlustes pole kahjuks yldse tähelepanu pööratud õigusajaloolisele kyljele…
Vähene huvi meie omaenda õigusajaloo vastu ongi kivi eelkõige juristide kapsaaeda. Juuraloengutes uuritakse põhjalikult Babyloonia kuninga Hammurapi koodekseid ning Rooma õiguse ajalugu, kuid ei osata uhkust tunda selle yle, mis on olnud ja on meil endal. See on meie võlg esivanemate ees, mis täna on veel “võera varandus”.