Eesti Põllumajandusmuuseum Tartumaal Ylenurmel on võtnud oma ylesandeks harida Eesti Vabariigi kodanikke ehtsas rahvuslikus vaimus. Et me põlise maarahvana sidet maa ja põllu, metsa ja loodusega ei kaotaks ja et ka lapsed teaksid, kust tuleb lauale leib, piim ja muugi igapäevaeluks vajalik, kirjutas Vooremaas Kaie Nõlvak.
Lisaks suuryritustele, mida kah just vähe pole ( mõisa- ja talupäev, laadad, sygisnäitus jne), on muuseum välja töötanud mitmed pedagoogilised programmid, mis kohandatakse vastavalt laste vanusele ja millega tellimise peale ka kooli või lasteaeda tullakse. Sel moel õpetatakse traditsioonilisi talutöid, tutvustatakse rahvakalendriga seotud kombeid. Kui trykite arvutiotsingusse sõnad Eesti Põllumajandusmuuseum, saab vähese vaevaga täpselt teada, mida see asutus aasta ringi meie harimiseks pakub.
Teadagi ei taha meist keegi elada yksnes leivast. Kõhutäie kõrval on ikka vajatud ka lusti ja ilu, seda nii tuhandeid aastaid tagasi kui praegu. Sestap on hea teada oma rahva ajalugu ja traditsioone ka selles vallas.
Ylenurme põllumajandusmuuseum alustas läinud sygisel muude ettevõtmiste hulgas sarjaga “Mihklist jaani kandlega”. Iga kuu kolmandal laupäeval tutvustavad neid ja teisigi rahvapille muusikud ja pillimeistrid Eestimaa eri paigust.
Kannel pole ainult kannel
Läinud laupäeval, 19 sydakuud kylastas muuseumi häärberimaja saali rahvapilliansambel Sinimaniseele, igal oma väike 6-, 8- või kymne-kaheteistkymnekeelne kannel kaasas.
Päeva juht, muusikaõpetaja ja rahvapillispetsialist Helle Suurlaht Padiselt rääkis alustuseks parasjagu poole peal olevast näärikuust, mida talvesydamele vihjates ka sydakuuks on kutsutud, ilmaennustustest nii seoses selle kuuga kui hiljuti möödunud tõnisepäevaga. Kui vanarahvast uskuda, ei ole meil oodata just eriti palavat ega päikselist suve, see-eest ei jää aga sedasorti talve järel tavaliselt viljasaak kesiseks. Nii jõuti jutuga pudrupäevani (02.02.), mil seltsielu vanasti elavnes, sest hakati mõtlema tuleval suvel tarviliku tööjõu peale. Kokku saadi ja meelt lahutati nii kõrtsis kui ka pulmades ja varrudel, ikka saatjaks pillimäng, tants ja laul.
Kandleloomise laule on rahvakultuuri uurijate väitel meil tehtud-tuntud juba kaks-kolm tuhat aastat tagasi. Veel on ajaloolased selgusele jõudnud, et kandleks nimetati meil kunagi kõiki pille, millel hääletekitajaks keeled. Slaavi hõimudel oli aga näiteks selliseks pilli yldnimeks gusli.
Wiedemanni sõnaraamatust leiame mõiste kiigekannel, mis tegelikult viiulit tähendab, ka on parmupilli suukandleks ja hiiu kannelt vibukandleks kutsutud. Omaette regilaulude liigi moodustavadki kandle- ehk pilliloomise laulud, mida meie rahvaluule varasalves ysna palju leidub. Samuti on suust suhu levinud lood yhe või teise pilli syndimisest, rääkis Helle Suurlaht ja jutustas samas, saateks kannelt sõrmitsedes, iidse ja kurva loo väikesest tydrukust, kelle õed marjasoos tapsid ning kellest sooserva kask kasvas, mis kord kandleks sai. Nii jõudis kadunud laps lõpuks pillina taas oma koju.
Pillil on iseloom ja hing
Meie esivanemad on ilmselgelt olnud veendunud, et pillidel on hing sees, seda uskumust kinnitavadki needsamad pikad regilaulud ja jutud yhe või teise mänguriista saamisloost.
Sama meelt on aga ka praegune noor põlvkond, kes rahvapillide valmistamise ja neil musitseerimisega tegeleb. Yksteise järel tulid kuulajateringi keskele ansambli Sinimaniseele muusikud ja rääkisid oma pillist. Õige kannel ei hooli moodsast tehnikast ja vähesest nikerdamisvaevast. Näiteks on pillitegijad kogenud, et kõlakasti uuristamisel on väga oluline ehe ja sile peitlijälg. Liivapaberiga lihvides pilli ära ei peta: tema kõla jääb tuhmiks. Ka on katseliselt kindlaks tehtud, et parim kõla on kuusest kõlalauaga kandlel ja et 160 aasta vanuse rehetoa laepalkidest tehtud mänguriistal on ka väga hea, kuid täiesti omapärane, äravahetamatu kõla. Oma osa on ka kõlaavade suurusel ja paigutusel, virblite ehk keelekinnituste materjalil ja veel paljul muul.
Samas on ykskõik, kas mänguriista on teinud pillimees ise, tema hea sõber või kymneid pille valmistanud meister; on see tammest, vahtrast või mõnest muust kodumaisest puust, sõnum oli kõigil muusikuil yks: iga muusikariist on kordumatu, pillivalmistaja mõtted jäävad mänguriista sisse. Ja kindlasti on pillil hing, mis mõjutab mängijat, äratab tema vaimu.
Pilli väljanägemine viitab meistri juurtele
Iga kannel on ka väljanägemise poolest oma meistri nägu ja see reedab sageli ka tegija kodupaiga või kaugete esivanemate juured. Näiteks kui mõnele väikekandlele on jäetud yhte otsa laba, kuhu kätt toetada, siis on tema valmistajal seos Eestimaa lõuna- ja kagupoolse osaga, eriti Setumaaga, sest traditsioon jätta kõlalaua otsa vaba pind, kuhu kätt toetada või kus rytmi kaasa koputada, on Helle Suurlahe kinnitusel just sealtkandist pärit.
Rytm on tegelikult viisist mõnikord olulisemgi, rääkis Helle ja tõi näiteks vana rahvajutu pulmapeost Saaremaal, kus tantsusaateks oli vaid suukannel ehk parmupill. Et tantsijaid oli palju ja kõik pillimehe kuuldekaugusse ei mahtunud, jälgis enamik kepsutajaid pillimehe takti löövat jalga. Ja sellest piisas lustimiseks täielikult.
Nii vaheldusid laupäeval Ylenurmes pillilood yhislaulude ja laulumängudega, kaasategijaiks loomulikult kõik, kes sellel laupäeval muuseumi pillipäevale kogunenud olid.
Lisaks kuuldule-nähtule andis helge ja lootusrikka tunde tõdemus, et Sinimaniseele liikmed, praegused kahe-kolmekymnesed, meie rahvapärimust au sees peavad, sadu ja tuhandeidki aastaid vanu pillilugusid, laule ja pajatusi naudivad ja juba oma lastelegi omaseks harjutavad.
Seekordsel kandlepäeval oli publiku hulgaski kymmekond mudilaseohtu last, kes ema või vanaema, kes õpetajaga kaasas. Loodetavasti jäi neilegi kuuldust-nähtust mälusoppi midagi sellist, mis kasvades kaasas käib, kodu ja kodust hindama harjutab.
Radokuu kolmandal laupäeval (16.02.) kõneldakse Ylenurmel lähemalt torupillist.
Pilt: Sinimaniseele Leisis kandlelaagris, Maavalla koda