Ilm om külh vallalõ inämb ku varrampa, a tuu ei tähendä viil, et kõik piät ütte näko minemä, kirotas Uma Lehes Eichenbaumi Külli.
Ütelt puult om kuulda murõt eesti keele ja kultuuri püsümä jäämise peräst, tõsõlt puult võit sakõst kuulda välläütlemiisi, mis tassakõistõ veeväki kultuurivaihtusõ poolõ.
Peräkõrd jäi silmä noorõmba rahva siän häste tunnõt muusika- ja laulumiis Padari Tanel uma ütelüsegä, et kiä iks tuud tsirgukeelist sidinät kullõlda viisis, tuujaos, et sinno kavvõmabal tähele pandas, om vaia inglüse keelen laulda. Tuu ütelüs käve eesti keelen laulmisõ kotsilõ.
Ma olõ-i muusikaärin as’atundja nigu ei olõ arvada inämbüs inemiisi. Mu jaos omma laulu man ütevõrra tähtsä nii sõna ku viis, nuu ütenkuun tegevä laulust kas hää vai kehvä luu, midä kas tahat viil kuulda vai sis ei jääki tä miilde.
Võiolla laulumiis Tanel es mõtlõgi, et tuhandõ inemise lugõva vai kuuldva timä ütelüst, miä selgehe nõst võõra keele umast korgõmba ja parõmba kotusõ pääle.
Sõna jõud om väkev, tuuga pandas inemiisi mõttit raamõ sisse. Ku noorõlõ inemisele andas raami ette, või juhtu, et tä säält välläpoolõ inämb ei kaeki.
Mi edevanõmba otsõ iks hädä kõrral api kas ussisõnnust vai tsirgukeelist. Mõlõmba sõna omma viimätsel aol jäl rahva siän liikma lännü.
Ju sis om murõ ussõ takan. Murõ uma keele ja eloviie peräst, esihindäs jäämise peräst, uma rahva peräst. Kas jõud väiku rahvas suurõn maailma kultuurikatlan läbikiitmisele vasta panda?
Maailm on külh vallalõ inämb ku kunagi varrampa, a tuu ei tähendä viil, et kõik piät ütte kiilt ja näko minemä. Ma võtnu tuud tõisilõ kultuurõlõ ligipäsemist ku hääd juhust hinnäst tõisiga kõrvuisi kaia.
Prõllatsõl aol omma uma keele ja kultuuri edesipüsümise otsa mi hindä käen.
Võimaluisi om pall’o, mõista õnnõ targalt valli, millest haarda ja millest mitte. Kasvai mi väiku Eestimaa pääl om pia egä kant esisugumanõ.
Küländ pikkä aigu oll’ moodun sääne mõtlõminõ, et Eestimaa kõik nuka piät ütte muudu elojäre pääle saama. A no peris selge om, et ilmangi ei saa elo saari pääl olõma sääne nigu Karula mäki vaihõl vai Peipsiveere rahvas ellä nii nigu inemise liinun eläse.
Tuust oll’ arvu saanu eski riigikogo seltskund, kiä viil vana aastaga lõpuotsan Võro maakunnaga tutvas saaman käve.
Olkõ umaperä kultuurin vai majandamiselon, tuud tulnu egä otsustamisõ man rehkendä. Kõik mahu-i ütitside käsükirju ala, kuiki nii olnu lihtsämb.
Kultuuripoliitiga man rehkendedäs iks inämb Eesti paikkundõ kirivüsega.
Tinavaasta om Lõuna-Eesti ja Seto kultuurõ edendämise programmõ kõrvalõ tulnu Kihnu ja kuulda om olnu, et Saari programmilõ naatas hinge sisse puhkma. Eräle tukõ tahtva kultuurielo edendämises mulgi ja Peipsiveere vanausolidsõ.
Edevanõmbidõ tiidmiisi ja tarkusõ manu tagasijoudnuid om inämbki. Virumaa Lüganusõ kandi härksä inemise omma kampa löönü ja märgotasõ umakandi keele opmisõ-oppamisõ pääle.
Haridusministeeriumi toega pandas kokko perimüskultuuri oppamisõs valikainõkavva, mille perrä võinu kasvai egän koolin opada latsilõ tiidmiisi kodokandist.
Loodami, et ka Rahvusringhääling nakkas jõudma seo kirivüse edesiandmisõni nii telen ku raadion, projektõviisi alostus om jo ammu tettü ja seo näütäs, et om nii sissu ku huvvi.
Eestläse ummi tsirgukiili halvas ei panõ, tuu om rikkus, midä tahetas hoita.
Eichenbaumi Külli on Riikligu programmi «Lõuna-eesti kiil ja kultuur» juht.