Ahto Kaasiku ja Heiki Valgu koostatud raamatu «Looduslikud pyhapaigad» (Tartu, 2007) väärtust on raske yle hinnata. Agne Trummali mälestusele pyhendatud kogumik on teejuhiks igayhele, kes soovib tutvuda ajalooliste looduslike pyhapaikadega Eesti kultuuriruumis. Miks ei võiks kooliõpetajad seda soovitada hariva lugemismaterjalina ning valida sellele tuginedes ka mõnd paeluvat kirjanditeemat?

Ajaloo nyydolemise mõtet annab hästi edasi kaunis sõna pärimus. See on miski, mis on pärandatud: ta on läbi elatud, ta on yle antud, ta on omaks võetud. Mõnikord pärimus peaaegu unustatakse. Unustataks ta päriselt, poleks teda enam. Aga pärimus juba teab, kuidas pysida ja enesele varjupaika otsida. Näiteks hoiab ta omaette ja ootab paremat aega yksikus metsatalus. Sealt ehk liigub ta edasi kummalise linnamehe märkmeraamatusse, et siis sootuks pikaks ajaks mõnele riiulile kolida ja valmistuda hetkeks, mil taas nõustutakse teda omaks võtma, et teda uuesti läbi elada ja edasi pärandada.

Yks algupärasemaid pärimuse kihistusi, mida Eesti põliskultuur endas kätkeb, on kohapärimus. Mõistagi on selle põhjuseks põlvkondade järjepidev suhe oma maaga, oma elupinnasega. Ajast aega ulatuvuse mõõdet silmas pidades on aga erilise tähendusega just pärimuslikud looduslikud pyhapaigad. Miks? Sest nad on meile pärandina edasiantu aegruumilised kehastused.

Kui regilaulu puhul on võimalik lasta laulul sõna otseses mõttes enda sisse tulla ning seda nõnda läbi elada, siis ajalooliste pyhapaikade korral tekib võimalus terviklikult pärimusruumi siseneda.

Võiksime ytelda, et hiieasemed ja teised pyhapaigad on ainsad meie käsutuses olevad ajamasinad, millega pidada sidet siinsete hõimude ja sedakaudu kogu inimkonna algusega. Meile pole pärandatud mitte niivõrd yks või teine pyhakoht, kuivõrd eriomane iidne viis kohaga suhestuda. Seetõttu on oluline hoida nende pyhapaikade rahu. See on yldinimlik kohustus.

Siim Vatalin
Roheline Värav