See tee pole sydasuvine päikesest sädelev veetee ega pragiseva kamina ääres joodud meetee.
Värsiridades saja aasta tagusest taliteest peab Andres Ehin selleks reeteed lumises kuusikus. Erilise tähenduse omandab talitee aga inimeste jaoks soode keskel, paigus, kus suviti sai liikuma vaid vee- ning talvel taliteed pidi. Otse yle laugaste ja älveste, yle raba, yle jõgede ja järvede. Ning ka mööda jõgesid ja järvi, sest sile jäätee säästis hobust.
Emajõe Suursoo, Endla ja Soomaa, Alam-Pedja kant – need on paigad, kus taliteedeta, pakaseta, jää tekke ning lagunemise ajal jäi muu maailm veepiiri taha. 19. sajandil pandud Soomaal (Tõramaa kyla rahvapärimuse järgi) koolnu rehetoa partele ja suitsetatud ära, et ta alles talvetee saabumisel kirikuaeda viia, kuna kyla oli soode vahel muust maailmast sedavõrd eraldatud, kirjutab Jaan Joandi oma vanaema mälestustest.
Taliteed said kulgeda seal, kus pind hästi läbi kylmus, lumi kaua pysis ja tuisutuul lumevaalusid ei kuhjanud. Peamised suunad olid ajalooliselt välja kujunenud ning kulgesid aastakymneid selliselt, et need kanti ka tsaariaegsetele Eestimaa kaartidele.
Soomaal kasutati taliteid kõige intensiivsemalt 19. sajandil, mil Põhja-Liivimaa tähtsamad kaubad olid linakiud ja toorpiiritus, kirjutab Soomaa rahvuspargi kodulehekylg.
Heinrich Kosenkranius Soomaalt mäletab, et Kikepera raba servast läks talitee yle Kõpu Viljandisse. «Soo peale ei mindud niisama, kui minna oli vaja, siis oli asja pärast minek,» kõneleb Kosenkranius ning lisab, et sealkandis olid taliteed peamiselt metsaveoks. Veeti näiteks Sindi vabrikusse kyttepuudeks või jõgede äärde, kust ehituspalgid parvetades edasi toimetati. Talude heinamaad paiknesid samuti soo peal, ning talvel peeti heinaveotalguid, et loomasööt kodu juurde vedada, mitu hobust järjestikku rivis.
Talitee asukoha valisid välja kohalikud talumehed aastakymnetega edasi antud kogemuste ja teadmiste põhjal, tunti ilma ja maastikku, järvejää paksuse kujunemist, jõgede koolmekohti.
Suurt osa taliteedest sai suvelgi jalgsi ning ratsa kasutada, kulgesid nad ju kõige otsemat pidi, kuid pikenes tee ymber laugaste ja älveste minnes. Veel viiskymmend aastat tagasi olid Heinrich Kosenkraniuse sõnul yle soode kulgevad talveteed sealkandis suvel äratuntavad.
Tartumaa metsavaht Jaan Pau peab selle põhjuseks hobuste väljaheiteid, mis muutsid teedeäärse taimekoosluse erinevaks. Rabade peal aga kosub äratallatud samblapinnas aegamööda.
Kuidas oleksid elanud sooäärsed talumehed tänavuse talvega? Ei oleks selle soojaga soo peale pääsenud, ytleb Kosenkranius.
Pilt: Maavalla koda
Eha Järv
Roheline Värav