[text]
Täna on

t_AareHorn.gifSetomaa ülembsootska Hõrna Aare (49) sai timahava Eesti rahvuskultuuri preemiä. Tä om avitanu seto kultuuri elon hoita Eesti vahtsõst heränemisaost pääle. Hõrna Aarest pidävä luku ka võrokõsõ – seo kimmä meelega setoga saa õks asjo aia.

Küsse Harju Ülle

Kas ülembsootska om setodõ jaos kunning, Seto kuningriigi päävä juht, vallavanõmb vai viil kiäki muu?

Kuis kinkalõ. Õga sootska om veidökõnõ umma näko. Nisama pidävä inemise egäst sootskast esimuudu. Ma olõ kaenu Riitsaarõ Evari pääl, et timä om väärikas ja õgal puul om timmä tähele pant. Ütskõrd tulli Petserist Maar’apäävält, lätsi uulitsat piteh. Üts vinne naistõrahvas tull’ Evarilõ mano ja nigu priistri käest küsse õnnistust. Evar nõst’ kats kätt ette ja ütel’: «väke!»

Ma esi olõ kolmõ-nellä asja arvanu, midä sootska pidänü tegemä. Ku olõ inemiisi jaos kiäki, kedä nä tahtva pitä hindä iistsaisjast, olõ-i ma tuud kiildnü. Mõni kuts kuningast, kukki ma kuning ei olõ.

Uma perimüskultuuri asja ajasõ nii seto, võrokõsõ ku mulgi. Kas olnu parõmb, ku egä lõunaeesti hõim uman nukan edesi toimõndas vai võisi ka midägi ütitselt är tetä?

Umah keeleh võisi eestikeelidse sõna «perimüskultuur» asõmõl olla kas «hindäperrä olõminõ» vai «muistihavadsõ ilo pidämine». Mi olõ siih paar aastat võrokõisi, mulke, kihnlaisiga, kukkipall’o ka vanausoliidsiga läbi kjaunu. Olnu vaia kokko saia noil kandõl, koh hindäperrä elo om viil püsünü.

Egälütel om uma njago, küsümüs om tollõh, kuimuudu tuud hoita ja noorilõ edesi anda. Ma esi arva nii, et tuud õga kandi hindäperrä vanaaolidsõ ilo pidämist piät ajama õgaüts esi. A ütine kokkosaaminõ ja kõnõlõminõ Eesti riigi ja või-olla ka ilmaga om väiga tarvilik.

Midä om võrokõisil oppi setodõ ja midä setodõl võrokõisi käest?

Meil om väiga selgehe võrokõisi käest oppi kattõ-kolmõ asja: üts om tuu, kuimuudu kiräviis kokko kõnõlda, midä mi, seto, seoniaoni olõ-i sutnu tetä. Tõõnõ, kuimuudu koolõh tuud umma kiilt opada. Veitsiviisi piäsi mi opma ka tuud, kuimuudu tuud umma lehte vällä anda.

Võrokõisil om setodõ käest vast oppi tuud, kuimuudu pääle keele tuud hindäperrä elo muid tegemiisi-olõmiisi üles löüdä, hoita ja edesi anda. Kuimuudu aoluulidsõ Võromaa valla ja kooli võisi kokko leppü ja ütitselt ütist asja aia. Parhilla om tuu õn’stunu setodõl ja tuud tiid läävä ka mulgi.

Midä Setomaal taast «setotamisõst» arvatas? Tan eläs jo ka hulga säänest rahvast, kiä elon rahvarõivit sälgä ei tõmba?

Om kolm säänest puult: ütsjago, kes omma süämest ja kimmä seto, tõõnõjago, kes taht kimmähe olla kiäki muu, ku seto ja tuu jago, kes mõista-i viil üteldä, kes nä tahtva olla.

Minkast tuu tulnu om: Vinne aol setokõisi pilgati ja tuu om pandnu hindäperrä olõmist ja kiilt häbendelemä. Et tuust üle saia, tuu võtt põlvkund aigo. Olõ mi val’tsjilõ kõnõlnu, et 1960. aastil üteldi latsivanõmbilõ, et latsõ piät kiräkeele pääle üle minemä, sõs nüüt piät niisama kimmäle ütlemä, et setos, võrokõsõs vai mulgis olõminõ om tuu, midä Eestimaa taht.

Määndsit setodõ ettevõtmiisi sa kittä tahassi?

Mul om hüä miil, et om pargikõnõ nuuri, nii liinoh ku üle Setomaa, kes omma meile, vannolõ tegijile, perrä tulõmah, seto aúa vidämist ja ello üle võtmah. Toimõndas Seto nuuri selts. Nuuri hindätiidmine ja kuuhtüü om üle Setomaa: Verskah, Miktämäel, kaias Luhamaa nuka ja Petseri poolõ pääle.

Mis mullõ miildüs, om tuu, et paari aastaga om seto käsitüü mõistminõ, miä paistu, et om suutumbast kaonu, näütüses hõpõtegemine, kimmähe tagasi tulnu. Tegijit om peris pall’o ja nä üteh kamandasõ.

Midä su latsõ seto kultuurist arvasõ?

Parhilla paistus, et nä hindäperrä olõmisõst ja vana-ao ilost pidävä. Tütärlats peris kimmähe tsäpendäs ja toimõndas. Mis mullõ veidökõnõ miildü-i, om keele mõistminõ. Ma tiiä, et nä kõnõlõsõ, a veidökõnõ om ka tuud, et ku esä väiga nõud, sõs taha-i inemine kõrraga perrä anda.

Nii Võro- ku Setomaal kõnõldas, et noorõ läävä är ja tagasi inämb ei tulõ. Om sul häid mõttit, kuis saanu kodokant inämb nuuri päält kuulõ lõpõtamist tagasi meelütä?

Minevaasta käve Tarto ülikooli tudõngi ja oppõjõu mikandih, küsse nuuri käest, kas nä tahva ja kuna tahtva tagasi tulla. Uurõ ka tuud, ku pall’o nä vanaaolist olõmist tiidvä ja tuust pidävä.

Sügüse anti meile tiidä, et neo noorõ, kiä omma saanu tiidmiisi hindäperrä olõmisõst ja tuud tähtsäs pidävä, noidõ siäh oll’ jago, kes taht tagasi tulla, hulga suurõmb.

Niikavva, ku siih kõnõldas latsilõ, et suurih liinoh om õigõ elo, sõs vaivalt tagasi tuldas. A ku nuur nakkas pidämä keelest, laulõst, kombist, luudusõst, hindäperrä olõmisõst, sõs tä tulõ tagasi.

Midä võisi tetä külä, vanõmba, vald ja riik, om tuu, et võisi noorilõ juhata elämiisi. Nigu noorilõ oppajilõ tulõ riigi abi, võisi olla ka tõisilõ noorilõ. Vald võisi avita tiid tetä ja vett saia, Eesti Energiä veidö lihtsämbähe eelektrit sisse panda. Ma olõ tähele pandnu, et tüü löüdvä noorõ esi, a et parhilla siih elämä naada, om noorõl veidökene rassõ.

Midä sa tahtnu viil elon är tetä?

Kattõ asja, midä ma parhilla ulli pääga taha: mul om tuu hädä, et kahr om kõrva pääle astnu. Ma mõista-i tandsi ja laulda. Tahasi oppi seto tandsõ tandsma ja seto laulõ laulma. Neio mullõ joba veidökene tandsu oppas ja poiskõnõ oppas laulu. Ku kümme aastat opi, sõs vast midägi nakkas tulõma kah!

Pilt: Hõrna Aare Seto seldsimaja värehti pääl. Uma Leht


Uma Leht