Metalliotsijaga inimesi nähes tuleks teatada politseisse või muinsuskaitsesse.
Arheoloogid ja muinsuskaitse on juba pikemat aega vägikaigast vedanud inimestega, kes otsivad maapõuest metallidetektoritega huvitavaid esemeid ning nimetavad ennast detektoristideks. Muinsuskaitse arvates kannatab säärase isetegevuse tõttu meie kultuuripärand, kuna detektoristid pole nende sõnul asjatundjad, kirjutas Oma Saares Raul Vinni.
Kliki ja vaata pilti suuremaltTeema puudutab ka Saaremaad, kuna siinset kanti peetakse yheks põnevamaks piirkonnaks viikingiaegsete leidude poolest ning ysna tihti aitavad detektoristid puhastada maapõue ka sõjaaegsetest lõhkekehadest.
Keelamine pole lahendus
Tartus toimunud muinsuskaitseameti teabepäeval koostasid arheoloogid ja muinsuskaitsjad yleskutse, kus tehakse ettepanek kõikvõimalike metallidetektorite kasutamise keelustamiseks väljaspool linnade piire ning majapidamiste õuealasid, kui pole antud muinsuskaitse luba. Arheoloogid kirjeldavad detektoristide tööd, mille tulemusena jääb muististest maha segipaisatud kultuurikiht, väärtuslikumad leiud on välja korjatud ja vähemväärtuslikumad laiali loobitud. Kõik, mis on arheoloogilise allikaväärtusega, on kadunud.
Detektorist Annes Kabel, kes muuhulgas on avastanud Saaremaal ka yhe muistse linnusekoha, arvab, et keelamine pole lahendus ning kõikide detektoristide yhe mytsi alla panemine ei ole õige. “Noaga teise inimese torkimine on ka ju ära keelatud, aga ikka torgitakse. Keelamine pole lahendus.”
Korjavad prahti
Annes Kabeli kinnitusel käituvad detektoristid igati korrektselt ja suuremate leidude puhul kutsutakse kohale arheoloogid ning antakse objekt yle. Hobi ei käida harrastamas muinsuskaitsealadel, samuti peab alati olema maaomanikuga kokkulepe ja kaitsealadel peetakse kiivalt kinni sealsetest reeglitest. Kaevatud augud tuleb alati kinni ajada. “Kui sa oled teise mehe maa peal, ta on sind sinna lubanud, siis käitu seal nagu inimene,” võtab Kabel põhimõtted kokku.
Ei saa ka öelda, et detektoristid kõik leiud endale hoiavad ja pärast kollektsionääridele maha myyvad, nagu arheoloogid väidavad. “On olemas seadused, mida tuleb täita. Kui seadus ytleb, et leid tuleb yle anda ja sa ei anna, siis on olemas sunnimehhanism,” selgitab Kabel, lisades, et enamik nende poolt leitud asju ei oma mitte mingit väärtust. “On ju teada, et selline solk, mida meie maast korjame, tsaariaegsed kopikad, välgumihklid kuni pioneerirättideni välja, ei oma mitte mingisugust arheoloogilist väärtust,” tõdeb Kabel. Suuremad aarded ja leiud nagu rahapajad või näiteks relvalaod, tulevad välja harva. Ehk kord aastas kui sedagi.
Annes Kabeli arvates on arheoloogide protestide taga puhas jonn ning võib-olla kardetakse ka konkurentsi, kuna paljud arheoloogid käivad ise hobikorras detektoritega õnne otsimas.
Asja teine kylg, lisaks aarete otsimisele, on detektoristide abi maapõue puhastamisel sõjaaegsetest lõhkekehadest, mida leidub palju näiteks Sõrve poolsaarel. “Meie hulgas on yks mees, kes on yle andnud näiteks 3000 lõhkekeha. Mina ise olen sel aastal andnud oma 30–40 lõhkekeha.” Seda, et detektorist kogemata lõhkekeha otsa sattudes taeva poole lendaks, Kabel ei karda. “Me teame, kuidas lõhkekeha välja näeb ja kuidas sellega käituda,” kinnitab Kabel.
Läbisongitud maa ei ole kaunis vaatepilt
Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Rita Peirumaa meenutab, et Sõrves nähtud pilt, kus maapind oli detektoristide poolt läbi songitud, ei olnud just kõige ilusam. Peirumaa sõnul vedeles ka seal asju, mis arvatavasti polnud huvi pakkunud. Siiski arvab Peirumaa, et päris yhe nimetaja alla kõiki detektoriste panna ei saa. Kõik taolised ryystajad ei ole. Peirumaale viimasel ajal kindlaid vihjeid nende tegevuse kohta antud ei ole, kuid kuuldusi siiski on.
Tema sõnul võiksid inimesed siiski muinsuskaitseametisse teatada, kui kusagil säärast tegevust harrastavat inimest nähakse. “Kannatab ju kultuuripärand. Loomulikult on seal taga inimeste huvi ja adrenaliin, kuid kas see kaalub tehtud kahju yles?” jätab Peirumaa kysimuse õhku.
Mujal Euroopas on detektoristide ja arheoloogide vahel tihe koostöö. Kabel märgib, et ka Eestis on taolisi koostööettepanekuid detektoristide poolt tehtud, kuid kahjuks ei taha neid keegi kuulda võtta. Vastutulelikkust on yles näidanud vaid noorema põlve arheoloogid. Seni kuni kokkuleppele ei jõuta, uitavad detektoristid edasi mööda oma imedepõlde ja leiavad asju, milleni akadeemilised arheoloogid ilma nendeta vahest ei jõuakski.