Värskelt ilmunud raamat «Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses» võtab luubi alla kultuuriprotsessid. Raamatu koostaja, rahvaluule uurija ja Tartu Ülikooli õppejõud Madis Arukask nendib intervjuus ajalehe Sakala kultuuriajakirjanikule Margus Haavale, et olemuslikud muutused on kiired tulema.
Omakultuurid kaovad koos inimestega, kui suhtluses ja eneseväljenduses hakatakse mingitel põhjustel kasutama uusi ja võõraid registreid. Fotol salvestab Madis Arukask vepsa naist itkemas.
Millise töö tulemusena see raamat syndis?
See raamat syndis, nagu paljud teisedki sellesarnased väljaanded Eesti teadusmaastikul, Eesti Teadusfondi toetusel mõneaastase töö tulemusena. Nimetatud uurimisprojekti tuumiku moodustasid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia identiteedi- ja kultuuriprotsessidest huvitunud töötajad, kogumikus leidub lisaks artikleid ka teistelt kaasa löönud autoritelt.
Eriti humanitaarteadustes on suur osa uurija iseseisval tööl nii teoreetilise kui empiirilise materjaliga, nii ka siin.
Artiklid on temaatiliselt erinevatest Eesti kultuuriloo tahkudest või juhtudest, ajaliselt 19. sajandist tänapäevani. Kuid neid kõiki seob kysimus eestluse sisemisest ylesehitusest ja selle väljenduste mitmekesisusest ning muutlikkusest ajavoos, mis kipub taustu kogu aeg ymber paigutama.
Raamat ei keskendu ainult eesti kultuurile ja identiteedile, vaid yhes artiklis on vaatluse all näiteks ka Eesti naabruses oleva mitmekultuurilise Ingerimaa põlisasukate kuuluvus- ja enesemääratlustunne läbi pärimusliku ajaloo. Ja yks lugu käsitleb näiteks tšetšeeni iseseisvuslaste kuvandi muutusi Eesti kirjutavas meedias – mis samas kõneleb ju palju ka meist endist.
Artiklid pakuvad põhjalikul lugemisel põhiprobleemides omavahelisi sisulisi linke.
Kyllap on muutused viimastel aastatel eriti kiired. Kas kohanemine suudab muutuste kiirusega sammu pidada?
Muutused on tõesti kiired toimuma. Seegi projekt algas vahetult enne Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu, nii et projekti ettevalmistustöödes pidi sellelegi kysimusele lähenema kui vaid võimalikkusele.
Kuid me ei pea uskuma, et vaid meie aeg on kuidagi eriti muutustetihe või kiire, kuigi meediaajastu mõiste näib seda tunnet syvendavat. Arvan, et viimased paarsada aastat on eesti kultuuri jaoks olnud yhtlaselt muutuste- ja vapustusterohked, nii vaimuelus kui ainelises taustas.
Sellele ajalõigule iseloomulik eestlaste kiire vaimne emantsipeerumine ja moderniseerumine on vähe kysinud asjadega harjuda tahtmisest ja jõudmisest.
Ega selle kysimine pole ju teab mis levinud ka tänapäeval, see pole just nagu soovitav või trendikas. Et selline rabelemine oleks nagu nyydisaegse eestluse geneesi sisse kirjutatud – osalt oludest tulenevalt, teisalt vastavalt meie endi valikutele. See kysimus ja vastavad tysistused tõusetuvad ka selles raamatus.
Muutuste kiirus võib tekitada soovi rutiini järele.
See on loomulik reaktsioon, sest rutiinid aitavad inimesel tahtmatult mõistlik pysida. Traditsioonidki on yks suur rutiin, aga me ei saa nendeta hakkama, olgu see siis riigis, perekonnas või kus tahes. Innoveerimise tuhinas tekib siin muidugi konflikt. Kysimus pole aga lihtsalt vana väärtustamises, vaid selles, mis võtmes ja kuidas muutuvas ymbruses vana väärtustada.
Vana pole mitte stamp, vaid reservuaar. See heade rutiinide pool näib Eesti viimase aja kultuuris aga kõvasti logisevat, sellest ka hyplikkus ja palavikulisus ning oskamatus yhiskondlikke probleeme hästi lahendada.
Olete öelnud, et kultuuri pärimuslikust osisest lahtiytlemise iha on yks eesti kultuuri 20. sajandi lastehaigusi.
See on yks neid probleeme, mida on vähe uuritud ja mille kohta minu arvates on osatud ka rumalalt vähe kysida. Eesti kultuuriloo jutustamise paradigma on siiamaani yhekylgselt evolutsionistlik, väikselt ja vaeselt suure ja ilusama suunas yles ehitatud.
Mitte kyll täht-tähelt, kuid kujundlikult kipub see nii välja nägema, ja kui inimesi sarnase teadmisega (näiteks koolihariduse kaudu) yles kasvatatakse, on lugu kuidagi täbar.
On lihtsalt tõsiasi, et eesti kultuuril puudub teine, meie pärimuskultuuriga võrreldav ressurss.
Meil pole olnud eriti tõsiseltvõetavat linna- või tavamõttes kõrgkultuuri, heroilisi ajaloosyndmusi ja muud sellesarnast.
Või kui mõndagi sellest on ka tegelikult olemas olnud, siis pole seda meie omakultuuris sellisena säilitatud, mis tähendab, et traditsioonilise kultuuri spetsiifika on olnud teistsugune, mingites tahkudes ka rikkam.
Põlvpykstes moderneestlus oli aga usin sellest lahti ytlema. Aga nagu juba nimetasin, minevik ei ole suveniir.
Olete ise põhjalikult käsitlenud Jakob Hurda pooltevalikuid ideoloogiliste sõnumite kujundamisel rahvuse uueksloomisel. Millega see teema paelus?
Hurda teema paelus sellega, et tegemist on ajaloolise isikuga, kelle ja kelle ajastu kohta on säilinud väga tihe ja rikkalik allikmaterjal, kaugelt suurem, kui ka mina oma artiklis siin vaatluse alla võtta jõudsin.
Ja samas on Hurt isikuna otsekui selle perioodi kvintessents oma kõhkluste, valikute, otsustega. Pluss veel isiklik pärimuslik ja hariduslik taust ja mõjutused ning mitmekylgne tegevus erinevates valdkondades.
Niisiis ei tegele ma Hurda kui isikuga, vaid tõstatan tema varal kysimusi ajastust, mil kõik oli palju keerulisem ja lahtisem, kui paistab vastu ajalooõpikust.
Ajalookirjutuses pole ju huvitavad mitte isikunimed, faktid ja numbrid, vaid taustad, mis neid vormivad. Eesti kultuurilool on siiamaani olnud kiire iseenda tekitamisega ning huvitavaid ja loomingulisi kysimusi samadest asjadest on jõutud kysida vaid ääri-veeri.
Kuid kui väike kultuur millegagi maailma rikastama peaks, siis just teistsuguste kultuuri- ja ajalugudega, teistsuguse enesepeegeldusega, mitte maailmakultuurist ettevisatud liistude passimisega.
Kokku võttes – saab seda raamatule aluseks olnud uuringut ka kuidagi praktiliselt rakendada?
See on kysimus kogu inimese ja kultuuriga tegelevale teadusele. Humanitaar- ja sotsiaalteaduslikud uurimused muutuvad praktiliseks siis, kui neist võrsunud ideede yle algavad debatid, mis vabastavad seni yhiskonnas yhekylgselt kammitsetud energiat. Ytleme nii, et liidest, mis uurimuste tekstidest naftat ja väärtpabereid pritsima hakkaks, me veel kylge ei pannud, vahest järgmine kord.
Aga inimese tegelik õnn ja edukus praktilises elus tuleneb vaid tema õppimisvõimest ja tööst ning loomingulisusest erinevaid ideid toimivaks seostada.
Selle võime praktiline väärtus on kaugelt suurem mis tahes normeerivast juhendist. Ma arvan, et see raamat pakub uusi teadmisi ja ideid, mille abil lugeda mõistev inimene võib ka oma igapäevategelikkusele värskemalt läheneda. Õnnelikuks otseselt ehk ei tee, kuid edasimõtlemisele võib intrigeerida kyll.
Pilt: Omakultuurid kaovad koos inimestega, kui suhtluses ja eneseväljenduses hakatakse mingitel põhjustel kasutama uusi ja võõraid registreid. Pildil salvestab Madis Arukask vepsa naist itkemas.