Zinaida Strogalštšikova on läbi käinud kõik Vepsa kylad, koputades ustele ja kysides, miks rahvas välja sureb.
Vepsa kultuuriseltsi esimehe, etnograafi ja poliitiku Zinaida Strogalštšikova synnikyla pole enam olemas. Kaheksakymnendate alguses likvideeriti Saarijärvi kyla kui perspektiivitu. Peterburi oli sealt 300 kilomeetrit, Petroskoisse ehk vene keeles Petrozavodskisse samuti 300. Praegu on kylast jäänud vaid nimi ja järv ning pyha saar järvel, kirjutas EPLs Rein Sikk.
Zinaida ema kõneles vaid vepsa keelt, neiu ise õppis kooli jaoks tarviliku vene keele selgeks kylatänaval. Ylikooli sissesaamise eel oli ta läbi lugenud ka esimese raamatu vepslastest. “Teadsin, et olen vepslane, aga mida vepslased endast yldse kujutavad, kust tuleme ja kuhu läheme, ei teadnud ma sugugi,” rääkis ta põhjustest, miks valis õppeaineks etnograafia, veelgi täpsemalt – vepsa etnograafia.
Yks muredest, mis painas Zinaidat pikka aega, oli järgmine. Aastal 1926 loendati Venemaal 33 000 vepslast, 1939. aastal tuhande võrra vähem. Aga 1959 oli vepslasi äkitselt poole vähem ja veel kymnendi võrra edasi veel poole vähem ehk 8000 ringis.
Kaheksakymnendateks oli mure koos paljude teiste painavate kysimustega uuringuks saanud ning Zinaida võttis koos kolleegidega ette kylatee, et rahvuskaaslasi uurida. Oli kohti, kus neid võeti kenasti vastu, ja oli kohti, kus ylemused panid uksed kinni ja saatsid kogu kylarahva kysitlejate eest ära heinale. Ja igaks juhuks helistasid ka “organitesse”.
Perestroika päästis
Kui tulemused olid kokku loetud, lõi lõkkele skandaal: tõendati, et vähemasti 4500 vepslast polnud rahvaloendusel arvesse võetud. Totaalne seadusrikkumine isegi Venemaa kohta.
Vepslaste probleem pandi suure kella kylge ning Petroskois toimus vepsateemaline konverents. Syndisid seltsid, organisatsioonid, muuseum, ajaleht. Anti välja raamatuid, koolides õpetati vepsa keelt. Taaselustati vepsa kirjakeel. Yks suuremaid tulemusi oli Vepsa valla synd 1994. aastal – ligi 4000 elanikku, neist 40 protsenti vepslased.
“Siis aga algasid tagasilöögid, saime aru, et poliitikud olid paljusid organisatsioone lihtsalt ära kasutanud,” rääkis Zinaida. Suurim löök oli Vepsa valla sisuline likvideerimine.
Mis nyyd edasi? Surete välja? Strogalštšikova on tykk aega vait. Tundub, et ykskõik milline vastus oleks vale.
Pool päeva hiljem lehvitab ta aga koosolekusaalis hoolsasti pabereid, tsiteerib peast seadusi, on ylimalt tegus. “Sygiseks oleme tõendanud, et Vepsa valla likvideerimine oli seadusvastane, kahekymne aasta pärast oleme ikka olemas. Meie, vepslaste jaoks pole tähtis kvantiteet, vaid kvaliteet,” ytleb Zinaida ja vaatab tykk aega kaasvestlejale otsa justkui kontrollides, kas kõik ikka jõudis pärale.
Vepslaste ala ja lipp
•• Vepslaste asuala piirneb Karjala vabariigi, Vologda ja Leningradi oblastiga. Vepsa keel kuulub läänemeresoome keelte põhja-ryhma koos soome, karjala ja isuri (ingeri) keelega. Vepsa keelt on nimetatud läänemeresoome sanskritiks, sest selles on säilinud palju vana ja arhailist – puudub astmevaheldus, mistõttu keel on väga reeglipärane.
•• Karjala vabariigis on vepslased tunnustatud kui yks kolmest põhirahvusest. Petroskoi ylikoolis õpetatakse 1990. aastast vepsa keelt, töötab soome-ugri kool, kus on klassid vepsa, karjala ja soome lastele. Eri hinnangutel on vepslasi praegu 8300–10 000.
•• Vepslaste ristilipp näitab sugulust soomlastega. Kollane värv tähendab päikest ning roheline metsarikkusi.