[text]
Täna on

t_SedaKuuske.gifRaamat: Seda kuuske peab kuulma. Aili Paju, Arne Ader. 2007. Kirjastus Ajakirjade Kirjastus. 104 lk.

Nii palju kui inimene unistab, nii palju on tal soove. Ja yks on kindlasti elu täiuse saavutamine. See on ilusamaid hälli ja haua vahel. Selle leiad suheldes looduse kui kõiksusega. Inimese kui mõistatusega, kirjutas Meie Maas Enda Naaber.

Aili Paju (etyydid-mõtisklused kui tõestisyndinud lood) ja Arne Aderi (pildid) raamat „Seda kuuske peab kuulma“ viibki mõtted just selleni. Näiteks kohtumiselt punarinna-hingelinnuga.

„Väike laulumeister yritas minuga suhelda, aga ma ei mõistnud, mida ta öelda tahtis. Tema hyplemine oli reibas, muretu ja samas justkui sõnumiga, millest ma jagu ei saanud... Kuid nyyd juhtus midagi, mis tegi hinge pikaks ajaks soojaks. Punarind tuli tagasi, aga mitte yksi. Teda saatsid õrnalt vidistavad pruunid karvakerad ja emalind. Terve punarinna pere täitis korraks aianurka ja kunagist toidulauda...“

Edasi mõtiskleb autor kasepungade juures energiast, mida vajab inimene eluks. Et see imbub meisse infost, suhtlemisest teiste elusolenditega, armastusest ja säravatest mõtetest.

Aili Paju kõnnibki looduses ringi sygavalt kõige yle mõeldes ning see annab ta etyydidele selle kummalise fluidumi, mida iga kord ei oskagi sõnadesse panna. Peab ise tunnetama kohtumistel... näiteks pääsukestega kirsipõõsas., sõnajalgu imetledes, kotkaste seltsis jne.

Kui avastamisaldis on mõnikord inimene! Ka selle tegi mulle raamatu autor selgeks nagu ABC. Aili Paju avastas, et pääsukesed kaitsesid tema kirsipuid karmiinleevikeste, aed-põõsalindude ja teiste eest. Aga „Õitsevas saladuses“ saab ta teada, et väike tydruk Krista räägib... sõnajalgadega. Ja et see oli nii loomulik, oli ka naljakas.

Loos „Mu naabrid kotkad“ kirjutab autor: „Jah, kuude kaupa toimetan aia, heinamaa, metsa, soo rypes, aga see pole erakelu või nukker yksindus. Vastupidi. Mu elu on muutunud palju rõõmsamaks, põnevamaks, heatahtlikumaks, sest pulbitsev elusus minu ymber kisub vastupandamatult oma ringi.“

Aga mida siis kotkastest on mõelda? Et nad on omamoodi saladuslikud linnud. Et õitsemistes looduses on oma saladus.
Mõtisklus „See võluv roheline“ on jutustus looduses kõndijast vaimustusega, kuidas yhele või teisele asjale sisu leida.

„Kevadet ei too ka yksik kunstlikult yles putitatud roheline oksake. Suurest kevadest annab märku õigel ajal rohelusse uppuv elav puu.“

Selles loos jutustab autor taas ka inimesest, inimese andekusest ja sellest, mis neid koostegevuseks liidab.

Lubatagu aga, et ma korraks peatun ka raamatu fotodel. Nende autor Arne Ader on looduses kõndija nagu kunstnik. Milline suurepärane portree punarinnast või armsatest kasepungadest, pääsukestest, sõnajalgadest, kullerkuppudest! Need ei ole piltidel surnud, vaid väga elavad.

Eraldi imetlen „Mustrit tiigijääl“. Pildistajal on silma märgata haruldast või muuta tavaline haruldaseks. „Raudna jõe luht Karusekosel“ on võrratu realistlik maal. Samuti „Hommik Peipsi järvel. Kallaste“. Sellelsamal Peipsil oli Aili Paju tunnetanud järgmist: „Teatavasti on peenel õnnevibratsioonil raskusi haakuda keharytmidega, habras tunne lihtsalt libiseb käest. Siis kõneldakse õ n n e h e t k e s t.“

Aga edasi liigume koos raamatu autoriga yhte metsatallu, kus seinal imeline pilliroost vaip. See kohtumine meenus Aili Pajule aastakymneid hiljem ja ta resymeerib: „Meie keskel on elanud ja elab inimesi, kel on jõudu ja armastust kududa oma lugu vaipa, laulu, raamatusse. Nad teavad, miks nad on syndinud just selle rahva keskele.“

Ja korraga tajun: inimestest selles raamatus jutustatakse erilise sympaatia ja armastusega. Kas need on inimesed rahva seast, kes jääb ellu? Jah.


Ning selle juurde vaatan imearmast pilti rästast-roolinnust. Ja juba mõned lehekyljed pärast seda imetlen sinitihast. See on parim pilt, mida elus olen yldse sinitihasest näinud.

Aga Arne Aderi „Härmas maastik. Otepää kõrgustik“ on klassika. Samuti „Härmatis kibuvitsal“.

Millest aga seejärel jutustab Aili Paju?


„Kas tead, kui palju sel mehel on raha?“, „Pyhalik puudutus.“ Ikka elust endast. Ja siis pyyab jälle pilku fantastiline pilt „Veetilgad kuuseokstel“.
Lõpetuseks on lugu „Seda kuuske peab kuulma, kelle juures sa kasvand“. See on meie rahva juurtest, meie rahva haavadest. Nii avameelne jutuke. Peaaegu pihtimus.

„Rahval ei ole kunagi kerge olnud. Ka siis mitte, kui võõraid pole parajasti rõhumas...


Meie rahva tervise, loovuse, mõttelaadi olulisemaid märke on pyydlemine terviklikkuse poole.“

Sulgen raamatu.
Millest nyyd pärast seda mõtlen?

Eetikast, elujõust.
Mida tunnen-tean?

Loodus on tõesti pyhakoda. Kui ilus on selline loodus, kus sammub inimesi, kes pyydlevad täiuslikkuse poole.


Meie Maa