Eesti Rahva Muuseumi näitus «Vaibasadu» esitleb meie vaibaloo eri tahke, käsitöömeistrite, yliõpilaste ja kutseliste tekstiilikunstnike loodu pakub äratundmis- ja avastamisrõõmu, kirjutas Postimehes Vaike Reemann.
ERMi vaibakogu yletab tublisti 3000 piiri. Arvust olulisem on aga tähendus ja tähtsus, mida vaibad eesti kultuuris läbi aegade kandnud. Tuhandeaastane vaibaajalugu, mille kirjapanemist alustas Henrik Liivimaa kroonikas 1224. aasta syndmusi kirjeldades, omandab konkreetsema pildi arheoloogiliste tekstiilileidude toel. Teadusuuringud on võimaldanud fragmentide põhjal teha rekonstruktsioone. Ka «Vaibasaju» esimese väljapaneku pärl oli Ave Matsini indigosinine pysttelgedel kootud ja mustriliste kõlapaelte, rohkete pronksspiraalide ning klambritega kaunistatud villane õlakate.
Muuseumi vaibakogu enamiku moodustavad 18.–20. sajandi algupoole talukultuurist pärit sõiduvaibad ja peamiselt pulmadeks ning kaasavaraks valmistatud magamistekid. Nende kaunite meistritööde tegijatest ei tea me sageli midagi, kuid õnneks on mõned nimed ja lood siiski kirja pandud. Meistrite hulgas on yks tähelepanuväärsemaid Palmse mõisa Võhma kyla Nahajärve vabadikunaine Mall Tombach (1799–1872), keda kodukandis tunti kui Kangru Malle või Suureite. Tema kootud naastulisi vaipu käsitletakse erialakirjanduses lausa Kadrina-Haljala piirkonda iseloomustava vaibatyybina.
Vaip kaitses kylma eest, kuid oli sageli ka tähtis ese pulma- ja matusekombestikus. Seepärast on vaibamustrisse poetatud kurja peletavaid nõiamärke ja kirkavärvilisi õnnetähti. Nii on mõnigi memm vanavarakogujatele õhanud: «Kiriku lasila juures oli nagu vaibanäitus. Eriti jõulu ajal, kui parimad tekid saanide ja hobuste peale laiali olid laotatud.» Sealt läksid rahva hulka uued tehnikad ja mõtted.
Põlvest põlve edasi antud traditsioonide kõrval hakkasid 20. sajandil vaibakultuuri viljelema ka professionaalsed kunstnikud, kelle loomingulise protsessi kandvaks osaks on kavand. Teerajajaks selles vallas oli Oskar Kallis 1915. aastal muinasjutuliselt rahvusromantilises võtmes loodud kavanditega «Ussikuningas», «Siuru» ja «Manala».
Käsitsi kootud vaiba valmimine on aeganõudev ja võib tunduda praegusel ajal liigse luksusena. Eesti Tekstiilikunstnike Liitu esindavad näitusel eriilmelised tööd, mis avavad ka autorivaipade teostusvõimalusi – lahendusi pindpõimest kuni kootud struktuuride improvisatsioonideni. Tartu Kõrgema Kunstikooli yliõpilaste vaipades on traditsioonid põimunud ootamatu teemavalikuga, olgus siis näiteks mootorrattavaip (Mari Vaaderpall) või lustlik nägemus Jõhvi linna rahvast (Triin Paumer).
«Vaibasaju» viimase autorina esineb Ellen Hansen, kelle looming on Eesti tekstiilikunsti arenguloos kaasa rääkinud kuuekymne aasta vältel. Tema tundlikult särava koloriidi ja suure yldistusjõuga kompositsioonid on visandatud mitmetes variatsioonides ning võimaldaksid teostada autori eri aegadel talletatud ideid praegugi. Kavandamise nauding jääb peegelduma ka teostatud vaipadest.
Teave:
Näitus «Vaibasadu» on Eesti Rahva Muuseumis avatud mahlakuu 20. päevani. Iga kolme päeva tagant pannakse välja uus vaip ERMi kogust, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu kunstnikelt või Tartu Kõrgema Kunstikooli yliõpilastelt.
«Vaibasadu» on pyhendatud Eesti Rahva Muuseumi 100. aastapäeva juubelivaiba konkursile. Näitus tipneb kavandikonkursi võitja väljakuulutamisega ja võidutööde väljapanekuga 15.04.
Pildid:
1. «Ussi- kuningas»: Oskar Kallise kavandi järgi valminud vaip. Rahva Muuseumi arhiiv
2. Pruuditekk: selle tegi vabadikunaine Mall Tombach 19. sajandi I poolel.
3. «Imeline teekond»: detail Aet Ollisaare autoritehnikas põimevaibast (2000).