[text]
Täna on

Muinasmälestiste säilimise tagab ainult kodanike seaduskuulekus, mida Eestis veel paraku napib, kirjutas Sirbis Mauri Kiudsoo.

On kolm vaala, millele toetub tänapäeva rahvusvaheline kuritegevus: uimastid, „elava kaubaga” kauplemine ning kulla ja arheoloogiamälestiste salakaubavedu... Võitlus nendega on erakordselt keeruline ja perspektiivitu: igal kolmel juhul puutume kokku sissetöötatud ja läbimõeldud organisatsioonilise tegevusega, kus asjaarmastajatel pole midagi peale hakata.

(Interpoli vastutav töötaja ajakirja Life
korrespondendile 1967. aastal)
 
Tõepoolest, pole midagi uut siin päikese all. Arvatavasti on enamik meist kuulnud vaaraodele pystitatud hiigelpyramiidide kurvast saatusest muistses Egiptuses. Niisamuti ehk ka Uue Maailma inkade hauakambritest, mille hispaania konkistadoorid XVI sajandil systemaatiliselt paljaks röövisid. See kõik on aga yksnes jäämäe tipp, sest tõendeid hauaryystamise kohta võib kohata pea kõikide tsivilisatsioonide ja rahvaste juures. Võigas komme on vähemasti Euroopas saanud alguse juba sygaval pronksiajal. Kuna igivanade uskumuste kohaselt kujutas surnule kaasa pandud varandus endast otsest investeeringut hauatagusesse ellu, on inimesed juba aastatuhandeid murdnud pead selle yle, kuidas kaitsta matusepaiku võimalike vandaalide eest. Sageli on jõutud ka ylimalt originaalsete ja kavalate lahendusteni. Näiteks kui 410. aastal m.a.j suri Kalaabrias (Itaalias) läänegootide kuningas Alarich I, kaevati tema hauakamber otse jõe põhja, kusjuures enne tõkestati jõgi ajutise paisuga. Asetanud hauda valitseja kuldse kirstu koos arvukate aaretega, purustasid goodid seejärel kiiresti paisu ning jõgi voolas tagasi oma endisesse sängi. Veel samal ööl surmati ka enamik matuselistest, kellele oli teada juhi haua asupaik.

Eesti ei kujuta endast võrreldes muu maailmaga loomulikult mingit erandit. Arheoloogiliste kaevamiste käigus talletatud materjalid osutavad ka meil juba sajandite/aastatuhandete eest toimunud haudade röövimisele kui levinud nähtusele. Selliseid ilminguid on fikseeritud näiteks Jõelähtme kiriku lähedal Rebala lastekangrutel, Maidla (Raplamaa) ja Pada laibakalmistutel. Padas välitöid juhatanud arheoloog Toomas Tamla on jõudnud järeldusele, et rikkalike panustega matuseid on seal ryystatud juba kalmistu kasutamise perioodil, s.t millalgi XII-XIII sajandi vahetuse paiku. Erinevalt tänapäevasest hauaröövlist ei pruukinud tolleaegset matuse ryvetajat kannustada aga ilmtingimata yksnes saamahimu ja kasuahnus, vaid sellel võisid olla ka meie eest varjatud põhjused, näiteks soov surnut või tema hinge sel viisil äkki kuidagimoodi kahjustada. Arvatavasti on ka meil muinasajal mõeldud võimalike hauaryystajate peale. Surnule hauda kaasa pandud relvad ja ehted on väga sageli olnud juba rikutud. Ehk soovisid meie esivanemad seeläbi säilitada igavest hauarahu.
 
Metallidetektoristid

Aeg on edasi läinud ning XXI sajandil on aareteotsijatel/hauaröövlitel kasutada lisaks omaenese jõule ja nutikusele veel tehnilised abivahendid, esmajoones metallidetektorid. Moodsad aparaadid ei suuda mitte ainult maapõues olevat metalli yles leida, vaid eristavad ka musta metalli värvilisest. Samuti saab nende abil kindlaks teha avastatud objekti paiknemissygavuse ning kuju. Kuigi esimesed teated metallidetektorite kasutamise kohta arheoloogiamälestiste ryystamisel on Eestis teada juba 1970. aastatest, on just viimasel aastakymnel märgatavalt sagenenud röövkallaletungid Eesti muinasobjektidele. Igal kevadel ja sygisel võib pärast maaharimist kohata põldudel ringi liikumas detektoritega varustatud inimesi, kes pyyavad oma kohalolekut igati varjata. Selliste õnnekyttide koguarvu on väga raske määrata, kuid tõenäoliselt on neid paarisaja ringis. Kuna selle aparatuuri kasutamine pole Eestis, vastupidiselt näiteks Rootsile seadusega keelatud, ei tohi kõiki detektoriste nimetada kurjategijateks, seda kindlasti mitte. Nende seas on ausaid ning Eesti minevikupärandit austavaid kodanikke, kes jäävad oma tegemistes rangelt (loe: teadlikult) seaduste piiridesse.

Teadmatusest aga võivad nemadki nii mõnigi kord seadustega pahuksisse minna. Kuigi Eesti seadused iseenesest ei keela metalliotsijaga mööda põlde käia, on muinsuskaitseseaduses siiski yhemõtteliselt sätestatud, et kultuuriväärtusega leid on kaitse all selle avastamise hetkest alates. Kuidas arheoloogilise eseme leidja peab aga konkreetselt käituma, see on kirjas muinsuskaitseseaduse paragrahvis 32: „Leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama muinsuskaitseametile või valla- ja linnavalitsusele. Leitud asi tuleb kuni muinsuskaitseametile yleandmiseni jätta leiukohta. Leitud asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle yksikuid osi yksteisest eemaldada.”

Kui detektorist eksib nende muinsuskaitseseaduse sätete vastu, siis on tegemist automaatselt seaduserikkujaga(!). Seadused aga kehtivad võrdselt meie kõigi jaoks ning nende mittetundmine ei vabasta inimest vastutusest. Viimasel ajal võib siiski nn seadusekuulekate detektoristide hulgas märgata teatud konsolideerumist, mis on seotud nende hobi varjutavate kurjategijate aktiivsuse kasvuga.
 
Mustad arheoloogid

Detektoristide hulgas eristubki selgelt grupp õnnekytte, kes mahuvad yhise nimetaja alla: mustad arheoloogid. Tegemist on teadlikult Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi rikkuvate metallidetektoristidega, kelle peamisteks sihtmärkideks on kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud muistsed matmispaigad, linnused, ohverdamiskohad, kylaasemed jne. Neid võib nimetada ka otsesõnu riigi vara riisujateks, kuna vastavad objektid on tunnistatud mälestisteks muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja Eesti Vabariigi kultuuriministri määruste alusel.

Kultuurimälestist saab riiklikust mälestiste registrist kustutada yksnes kultuuriministri määrusega muinsuskaitseameti ettepanekul. Arheoloogiamälestiste nimistu koos täpsete piiride ja kaitsevöönditega on avalikkusele kättesaadav riigi muinsuskaitseameti kodulehekyljel. Mälestisteks tunnistamise faktid on kirjas aga Riigi Teataja lisades.

Mustade arheoloogide kõrgendatud tähelepanu all on eelkõige muistsed asulakohad, kust on juba varemalt päevavalgele tulnud viikingiaegseid hõbeaardeid või mynte. Isehakanud arheoloogide näol on tegemist meie ajaloo fyysiliste hävitajatega, kes juhinduvad oma tegevuses yksnes kasuahnusest. Neil on ainult yks eesmärk: leida väärtuslikke muinasesemeid ning need kuskil võimalikult kallilt maha myya. Tulemuseks on Eesti ajaloo seisukohalt ylioluliste ja -väärtuslike ajalooallikate haihtumine Lääne-Euroopa oksjoniturgudel.

Kuigi kultuurimälestiste systemaatiline riisumine on täheldatav yle kogu Eesti, on just Tallinna ymbrus (muistne Rävala ja Harju) see piirkond, mis on viimastel aastatel kõige rohkem räsida saanud. Julgen väita, et enamik sealsetest kaitsealustest asulakohtadest on mustade arheoloogide poolt metallidetektoritega „yle kontrollitud”.

Kuigi olukord pole eriti palju parem ka Lääne-, Pärnu- ja Tartumaal, tõmbab Harjumaa röövarheolooge ligi oma viikingiaegsete aarete ylisuure hulga ja tiheduse tõttu. Võrreldes muude Läänemere maadega kujutas Eesti endast XI sajandi teisel poolel ja XII sajandi alguses tõelist erandit. Kui mujal Põhjamaades XI sajandi keskpaigast saadik myndiaarete moodustumine pidurdub, lakates XII sajandi alguseks hoopis, siis Eesti kogukamad myndiaarded pärinevad just sellest perioodist. Kusjuures Eestist on neid teada isegi rohkem kui kõikidelt teistelt Läänemere-äärsetelt maadelt sel ajal kokku. XII sajandi esimese poole aardeid väljaspool tänapäeva Harjumaa piire Põhja-Euroopas õigupoolest ei tuntagi. Yks leid on avastatud Virumaalt, paar tykki Ojamaalt, kuid see on ka kõik.

Yhesõnaga, hilisviikingiaegsetesse Eesti aardeleidudesse kuuluvad myndid on valdavalt unikaalsed (Saksamaa) vermingud, mille eest on nii mõnigi Euroopa kollektsionäär valmis välja käima utoopilisi summasid. Reaalne võimalus oma rahva ajaloo arvel kasu lõigata on Eestis siiski vaid yksikutel inimestel. Nimelt on aardekytid tihedalt seotud mõne vanavarakaupmehega, kes on kas siis ise või veel kellegi kolmanda isiku vahendusel ametis Eesti kultuuriväärtuste ebaseadusliku ja organiseeritud väljaveoga. Tavainimesel, kes myndid antiigiärisse viib, tõmmatakse aga nahk yle kõrvade.

Kuigi röövkallaletungid meie kaitsealustele objektidele sagenesid märgatavalt millenniumi-vahetuse paiku, sai just 2005. aastast arheoloogidele ja muinsuskaitsjatele „viimane piisk karikas”. Kui seni olid vargad tegutsenud varjatult ning informatsioon nende seadusevastaste toimingute kohta jõudis muinsuskaitsjateni tavaliselt hilinemisega, siis nyyd tuldi riiki röövima suisa arheoloogiliste välitööde ajal. 2005. aasta kevadel toimus arheoloogide ja muinsuskaitsjate yhine ekspeditsioon Harjumaale Rae valda Salu kylla (ajalooline Ubina kyla), millega loodeti lokaliseerida yhe hilisviikingiaegse aarde täpne asukoht ning leiusituatsioon.

Arheoloogiliste kaevamiste esimesele tööpäevale järgnenud ööl või õigemini varahommikul „kylastasid” aarde leiukohta aga mustad arheoloogid, kaevates kymneid ja kymneid auke nii uurimisalana tähistatud kaevandisse kui ka sellest väljapoole jäävale kaitsealusele territooriumile. Edaspidiste yllatuste vältimiseks organiseeriti meessoost arheoloogidest ja kaitseliidu Tallinna ja Harju maleva vabatahtlikest ööpäevaringsed valvemeeskonnad. Praeguseks on Ubina aarde leiukohalt varastatud ja Saksamaale myndioksjonile paisatud hõberahad tänu politsei efektiivsele tegutsemisele jõudnud tagasi Eestisse. Kurikaelte vahelejäämine on andnud aga põhjust alustada esimest omataolist kohtuprotsessi Eestis. Tingituna Ubina hõbeaarde päästekaevamisi varjutanud röövist oleme edaspidi seesuguste ekspeditsioonide puhul rakendanud juba eos kõrgendatud turvameetmeid. Kaitseliidu Tallinna malev, vastu tulles muinsuskaitseameti palvele, on varustanud arheoloogid spetsiaalsete erivahenditega. Arheoloogilise kaevandi ja selle lähipiirkonna turvamiseks on kasutatud aga kaitseliitlastest vabatahtlike abi.
 
Halvimad halvimate seas – hauaröövlid

Osa isehakanud muinasteadlasi tegeleb aga hoopis hullema harrastusega kui aardeleidude seadusevastane väljakaevamine. Materiaalsest kasust ajendatud hauaryystamisele kui sellisele ei saa olla mitte mingisugust vabandavat seletust ega õigustust ning sellise tegevusega seotud detektoristid on ära teeninud kogu Eesti yhiskonna avaliku ja karmi hukkamõistu.

2000. aastal sattus arheoloog Mati Mandel Läänemaal Martna vallas Kirna kalmel hauaröövlite värsketele jälgedele. Muistist teaduslikult uurida kavatsenud muinasteadlasele avanes kohapeal masendav pilt: “Kirna kalme nägi välja nii, nagu oleks sealt yle käinud hiigelmutid. Väikesele liivaseljandikule oli kaevatud kolm ruutmeetrist ja paarkymmend väiksemat auku”. Kõige suurema augu puhastamisel selgus, et hauaröövlid olid labidaga purustanud yhe pealuu, kusjuures rindkereluud olid täielikult segamini pööratud. Metallesemed olid aga isehakanud arheoloogid endaga kaasa võtnud.

2005. aasta 28. juunil kylastasin arheoloogilise inspektsiooni käigus Hyyru jõe paremal kaldal Kodasema kylas paiknevat kunagise Peetri kabeli asukohta, ajendiks seal varem tegutsenud mustade arheoloogide eriline jultumus. Kohalikult elanikult kuulsin järgmist: „Umbes kaks aastat tagasi sõitsid džiibiga kohale end arheoloogidena tutvustanud kaks meest. Yks nendest oli õlgadeni ulatuvate tumedate juuste ja habemega, teine aga pikemat kasvu ning prillidega. Mehed myttasid seal 3-4 päeva, kusjuures kaevati ruutmeeter päevas. Viibisin ka ise kaevetööde ajal vahetevahel kohal, sest pidasin kaht härrasmeest tõsimeeli arheoloogideks. Mehed andsid mulle sealt leitud tinanööpide eest veel 500 krooni.” Röövkaevajate põhjalikust „tinanööpidejahist” andsid tunnistust ka kabeli yles kistud põrandaplaatide tykid. Lisaks pälvisid tähelepanu rohked inimluude katked, mis osutasid kabeli ymber paiknevale maahaudadega kalmistule. Segamini pööratud luustike fragmendid annavad Peetri kabeli asukohal marodööritsenud isikute tegevusele eriliselt võika varjundi.

Mustade arheoloogide seas kohtab detektoriste, kelle nahaalsus ei tunne piire. Kohalikele elanikele tutvustatakse endid tavaliselt kas arheoloogide või muuseumitöötajatena, kellel on olemas kõik muinasteaduslikeks uuringuteks vajalikud load. Kui inimesed sellise seletusega lepivad, on tulemuseks segipööratud kultuurimälestis ja selle lähiymbrus. Kuna mingeid konkreetseid pabereid ega dokumente isehakanud arheoloogidel ette näidata pole, siis tuleb õnneks ette ka juhuseid, mil petised on hirmust koerte ees muististelt kibekiiresti põgenenud.
 
Leiutasu ja karistus

Muinsuskaitseseaduse § 30 lõige 2 järgi kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. Inimeste seas on levinud aga ekslik arvamus, et riik konfiskeerib muinasleiu avastajale tasu maksmata. Tegelikult sätestab muinsuskaitseseaduse § 33 korra, mille alusel on muistse aarde või eseme leidjal õigus saada tasu leitud asja pooles väärtuses. Seda on aga kymneid kordi rohkem kui varanduse avastaja suudaks ja oskaks välja kaubelda mõnelt antiigiärimehelt. Näiteks 2003. aastal jõudis Eesti ajaloomuuseumi Võrumaalt Kirumpää linnuse lähedalt leitud haruldane valgevase ja hõbedaga kaunistatud kirves XII-XIII sajandist, mille avastaja sai leiutasuks 20 000 krooni. 2007. aasta detsembris otsustati aga määrata Kaarma vallast avastatud Põhjasõja-aegse aardeleiu eest kogunisti poole miljoni krooni suurune summa.

Aarde väärtuse määravad kindlaks vastava ala spetsialistid ja muinsuskaitseameti juures tegutseva muinsuskaitsenõukogu arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu. Selleks otstarbeks eraldatakse muinsuskaitseametile igal aastal riigieelarvest raha. Lisaks muinsusväärtusele võetakse arvesse ka leidja suhtumist aardesse. Aarde avastaja peab kindlasti meeles pidama seda, et mida terviklikumalt jõuab muinasvara muuseumisse ja mida täpsem on teave selle avastamiskohast ning -oludest, seda suurem on varanduse väärtus ning leiutasu.

Mis puudutab aga võimalikku karistuse suurust, siis on muinsuskaitseseaduse § 48 järgi mälestise rikkumise või hävitamise eest nähtud ette rahatrahv kuni 300 trahviyhikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni. Kuigi yksikisiku jaoks ei ole tegemist kaugeltki tyhise summaga, ei morjenda see kuigivõrd „ärimehi”, kes ainuyksi mõne yksiku viikingiaegse myndi eest juba „tekkinud kulud katavad”. Olukorda aitaks kindlasti parandada karistusseadustiku tuntav karmistamine. Näiteks Suurbritannias, kus metallidetektorite kasutamine on kyll iseenesest lubatud, rakendatakse mälestistelt või nende kaitsevööndist tabatud „arheoloogide” puhul karmi käe poliitikat: kiirmenetlus koos ylisuure rahatrahviga. Kuni aga puudub tõhus kontrollimehhanism, ei anna karmi karistuspoliitika sisseseadmine ja/või metallidetektorite ärakeelamine veel soovitud tulemusi.
 
Meedia

Mustade arheoloogide teemal on ajakirjanduses sõna võtnud juba mitmed arheoloogid. Kindlasti on neist kirjutistest ka kasu olnud, kuid isehakanud muinasteadlased on neile vastanud omakorda räigete solvavate repliikide ja kirjutistega Interneti-foorumites ning kodulehtedel. Parim kaitse olevat teadupärast ju rynnak. Laiemale avalikkusele pyytakse jätta muljet, et nn mustade arheoloogide vastane laimukampaania on yksnes vanema põlvkonna arheoloogide kinnisidee. Internetis levitatud ja enesele tuhka pähe raputavate kirjutiste hulgas ei puudu ka igasugused kriminogeense alatooniga lausvaled à la rahapajad kaovad Eesti muuseumidest jms – ja see desinformatsioon pole jäänud päris mõjuta. Selle tunnistuseks on kas või fakt, et osa meediast on mõningatel puhkudel toetanud otseselt hauaryystajate eesmärki – mustata muinsuskaitsetöötajaid ning arheolooge. Näiteks ETV 2005. aasta saates „Pealtnägija” „jäi kõlama tonaalsus, millega on raske leppida: kuri muinsuskaitse teeb meie ausatele ja heausklikele Indiana Jonesidele liiga, ei taha nendega arvestada või annab lausa kohtu alla. Milles peitub asja tuum, selleni saate autorid kahjuks ei jõudnud” (vt täpsemalt Valter Lang, Muinsuskaitsjad ja muinsuskytid. – Eesti Päevaleht 24. V 2005).
 
Arheoloog vs. metallidetektorist

Jätame hetkeks kõrvale hauaryvetajate seltskonna, kes moodustab vaid yhe ja halvima osa detektoritega maastikul „jahti pidavatest” tegelastest ning kellega koostöö on juba eos välistatud. Yhtlasi eeldame (naiivselt!), et kõik detektoritega maa seest leitud kultuuriväärtused jõuavad lõpuks siiski muuseumidesse, see tähendab sinna, kuhu need Eesti seaduste järgi yksnes saavadki kuuluda. Samuti tuleb kysida, mis on selles siis halba, kui inimesed asju otsivad ja leiavad ning lõpuks ka riigile yle annavad. Arheolooge on ju teadupärast vähe ning nad ei suuda ilmaski ise kõiki muinasvarasid yles leida. Mis yldse eristab seadusekuulekat metallidetektoristi diplomeeritud muinasteadlasest? Miks ei saa ega tohi delegeerida muinasteadlaste ylesandeid ega õigusi detektoristidele?
Esiteks pole arheoloogia eesmärgiks vastupidiselt XIX sajandile enam muistsete esemete otsimine. Arheoloogia nagu iga teinegi teadus on vahepealse aja jooksul tunduvalt edasi arenenud ja võtnud enda kanda hoopis laiemad ylesanded, kui seda kujutati ette rohkem kui saja aasta eest. Arheoloogiast on saanud täppisteadus, kus kasutusel yha rohkem ka loodusteaduste uuemaid saavutusi. Lisaks pole tänapäeva muinasteadlaste eesmärgiks enam objekt kui tervik täielikult läbi kaevata. Midagi peab jääma ometigi ka tulevastele põlvedele, kellel on kindlasti veelgi paremad võimalused meie esivanemate eluolu uurimiseks. Uuringute märksõnadeks on saanud „minimaalsus” ja „professionaalsus”.

Arheoloogilistel kaevamistel on suuresti just päästetööde iseloom, ajendiks kaitsealusele objektile kavandatavad ehitised, trassid vmt. Tegelikult tähendab ka igasugune arheoloogiline kaevamine ju muistse objekti jäädavat hävitamist. Kuid muinasteadlasel on kohustus esitada pärast välitööde lõppu nõuetekohaselt vormistatud aruanne, mis hõlmab muu hulgas ka kaevamistel välja tulnud konstruktsioonide, elutegevuskihtide, sissekaevete, lammutustasandite jm ylimalt detailsete fikseerimis- ning mõõdistustööde tulemusi. Yhesõnaga: kõik see, mis arheoloog “hävitab”, talletub tegelikult arhiivides plaanide, fotode, diagrammide, sysinikproovide näol.
Detektoristil puudub aga enamasti vähimgi erialane väljaõpe, mida saab Eestis omandada yksnes Tartu või Tallinna ylikoolis, ning isehakanud muinasteadlased ei suuda kõige paremagi tahtmise juures probleemile teaduslikult läheneda. Ma ei väida, et metallidetektoriste ei saa yleyldse rakendada arheoloogia teenistusse. Saab kyll, kuid seda yksnes range järelevalve all, mida teostaks sellisel juhul ylikoolis erialase väljaõppe saanud arheoloog, kellele on muinsuskaitseamet väljastanud vastava loa.

Mustade arheoloogide puhul peab lisaks diletantlikkusele arvestama veel saamahimust ajendatud soovi myndid jm hinnaline leiumaterjal võimalikult kiiresti ja kasulikult maha myya. Illegaalsete aardekyttide ning hauaryvetajate vastu korduvalt sõna võtnud muinasuurija Mati Mandel on arheoloogiamälestistel ringi uitavaid metallidetektoriste võrrelnud väga tabavalt ajalooyrikuid närivate rottidega. Nagu rott kahjustab dokumente arhiivides, nii hävitab detektorist arheoloogiamälestist, lõhkudes muistse matmispaiga, linnuse, asulakoha kultuurkihti.

Erilist kahju kannatavad seejuures põletusmatustega kalmeväljad, mille teaduslik uurimine pole pärast detektoristide kylastuskäiku enam võimalik. Ajaloo jaoks pole suurim kaotus mitte niivõrd esemete kaotsiminek, vaid eelkõige just leiukonteksti kui sellise barbaarne hävitamine. Muinasesemed kaotavad ilma leiukontekstita suurema osa oma ajaloolisest väärtusest. Vähemasti kesk- ning uusaegsete myntide puhul on meil ju valdavalt tegemist masstoodanguga, mis ilma taustinformatsioonita on kultuuriloolisest vaatevinklist tähtsusetu. Mitte asjata ei sätesta muinsuskaitseseadus nõuet jätta leid leiukohta. Konkreetne säte pole seadusesse pandud inimeste kiusamiseks, vaid on ylivajalik leiu teadusliku informatsiooni säilitamise seisukohalt. Selle taustal tundub igati arusaadav ka muinsuskaitsjate karm suhtumine leidjatesse, kes on eseme (esemed) leiukohast teadlikult eemaldanud, puhastanud, konserveerinud, jätnud endale „paremad palad” ning soovivad seejuures saada veel Eesti riigi käest kopsaka leiutasu.
 
Ärgem laskem oma ajalugu hävitada!

Muinasteadlaste ja muinsuskaitsjate seisukohalt on mustade arheoloogide näol tegemist tõelise nuhtlusega, kellega toime tulla on aasta-aastalt järjest raskem. Olles kolleegide vahendusel kursis veelgi masendavama olukorraga Venemaal, Valgevenes ja Lätis, pole vist vaja olla eriline hiromant, et ennustada ka meie arheoloogiamälestiste kurba tulevikku.

Toimivast kodanikuyhiskonnast, mis tunneks muret Eestis kehtivate seaduste täitmise pärast, on meie riigis veel vajaka. Yhest arheoloogiamälestiste inspektorist igas maakonnas jääb paraku väheks. Ametnik võib olla nii energiline ja liikuv kui tahes, tema ylesandeks jääb tavaliselt ikkagi yksnes barbaarse kuriteo registreerimine. Olgu siis tegemist ryvetatud kalmistu, segipööratud asulakoha või ohvriallikaga.

Seaduse järgi lasub tegelikult ka kohalikel omavalitsustel kohustus nende territooriumile jäävatel kultuurimälestistel silm peal hoida. Muinsuskaitseseaduse 9. paragrahvi kohaselt peab valla- või linnavalitsus kontrollima, kas mälestistega seotud töid tegevatel isikutel (sh arheoloogiaobjektidele ja nende kaitsealadele augu kaevajatel) on kehtestatud korras väljastatud uurimis- ja tegevusload. Samuti on kohalikul omavalitsusel kohustus viivitamatult teavitada muinsuskaitseametit muinsuskaitseseaduses sätestatud seaduse rikkumise juhtudest, mälestisi kahjustavatest muutustest jms. Tuletan siinkohal meelde, et vastavalt seadustele on mälestiste alal ja kaitsevööndis ilma muinsuskaitseameti loata keelatud absoluutselt igasugused mullatööd (sh ka aukude kaevamine). Õigus mullatöid teha on ainult vastava litsentsiga arheoloogil.

Kuid võitlus aardekyttide/hauaryvetajate vastu oleks nii või teisiti perspektiivitu ja mõistetud luhtuma, kui sellele ei paneks õlga alla iga kodanik oma seaduskuuleka käitumisega. Yksnes yheskoos saame oma muinasmälestisi röövlite vastu tulemuslikult kaitsta. Veel ei ole hilja! Hoidkem silmad lahti ning teavitagem kuritööst ametnikke, inspektoreid ja kordnikke. Iga labidatäiega haihtub igavikku yks osa meie esivanemate tuhandeid aastaid kestnud elust ja tegemistest siin Läänemere idakaldal. Ärgem laskem Eesti ajalool hävida!


Sirp