Eile elutöö eest riigi kultuuripreemia kätte saanud loodusfilmimeister Rein Marani vaim pole veel loodusest väsinud ning ta töötab juba uue yllitise kallal. Rein Maranat kysitles EPLs Ulvar Käärt
Kas nii suure riikliku tunnustuse saamine tuli teile yllatuseks?
Jah, see oli väga ootamatu. Ma ei uskunud, kui sellest kuulsin. Kultuuri valdkond on väga lai ja selles on palju huvitavaid tegelasi ning loodus pole yldises kultuuripildis kaugeltki primaarne.
Mida peate oma loomingus kõige suuremaks saavutuseks?
Arvan, et filmide kaudu, mida mina ja mu kaaslased oleme aja jooksul teinud, on loodus inimestele – eriti just noortele – lähemale tulnud. Usun, et need filmid on aidanud loodust paremini mõista. Mõista, et kogu meid ymbritsev elu on tegelikult kõige suurem ime ja seda imet peab austama.
Meile kui soomeugrilastele on iseolemise, jõu ning väe võti looduses. Kui kadunud president Lennart Meri oli veel filmimees, käisime kõik soome-ugri rahvad läbi. See joon paistis igal pool silma. Iga rahva vaime selgroog ammutab oma väge just loodusest.
Kuivõrd on teie elu jooksul muutunud eestlaste suhtumine loodusesse, teie filmidesse?
Praegu on loodusfilmi keerukam teha, sest vaatajani on väga raske pääseda. Neid filme, mis “nõukaajal” teha sai, näidati omal ajal aasta jooksul teles kolm-neli korda. Tulemuseks oli see, et filmid, nendes olnud viisid, laulud ja elukad muutusid noortele pidepunktiks, mis aitas neil ymbritsevas elus tugevam olla.
Praegu on aeg teine ja ka inimesed on teised. Eluäng ei ole enam niisugune, nagu see omal ajal oli. Siis oli ängi tekitaja täiesti konkreetne. Praegugi on ju kõige selle ilusa, oma riigi juures äng endiselt olemas. Ainult et ängi tekitaja on nyyd väga raskesti määratav, see on hajutatud ja igal pool meie ymber. Kuidas selle vastu seista, on väga suur probleem. Pole ju lõputu pidu-päev.
Lisaks inimestele on ju tegelikult teinud suured muutused läbi ka loodusfilmi tegemine.
Muutunud on kõik peale looduse. Tehnoloogia on täiesti tundmatuseni muutunud ning see nõudis nii minult kui ka teistelt tegijatelt täielikku ymberõpet. Aga tänapäevane arvutil filmi kokkupanemine sarnaneb tegelikult väga sellega, nagu seda varem tehti. Kõike on võimalik teha kiiremini ja väikese seltskonnaga. Kui varem sai filme teha Tallinfilmi ja Eesti Telefilmi juures, siis nyyd peab igayks olema ise tegija, ettevõtja või selle teener. Võrreldes teiste maadega on meil loodusfilmidele mõeldud summad kohutavalt väikesed.
Ka vaimne vabadus on praegu märksa suurem, kui mitte hakata turu järgi orienteeruma.
On teilt peagi jälle mõni loodusfilm tulemas?
On kyll. Praegu on selle arendusperiood ja ma ei taha sellest veel lähemalt rääkida. Juba tänavu tahan võtete kallale asuda. Filmil poleks ainult yks peategelane – pigem oleks põhiteemaks suhete systeem.
Meenub teile mõni eriti ere hetk, mis on õnnestunud kaameraga metsas kinni pyyda?
Selliseid hetki on palju. Loodusfilm koosnebki tegelikult lõpututest pettumustest ja ootamatustest, kus leid õigustab ennast.
Võtame või viimase filmi “Põdra kuningriik”, kus pyydsime meeleheitlikult kätte saada põdramängu. Suurema osa mullusest suvest veetsin peidikutes, kuna sellele eelneval aastal oli tabamine nurjunud. Lõpuks, kui ma olin juba lootuse kaotanud, läks asi noorte põtradega lahti ja ma sain toimuvast viie minuti pikkuse kaadri koos heliga. See oli täiesti ootamatu ning ma oleksin tahtnud erutusest väriseda, aga ei tohtinud.