Oma lärmaka ja “kõikvõimsa” olekuga inimkond unustab tihti enda kõrval elavate eluvormide olulisuse, eriti veel, kui nende olemasolu on olnud alatine ja vaikiv. Yheks näiteks on puud. Vahel võiksime natuke mõelda, kui palju neile võlgneme, kirjutas Rohelises Väravas Kadri Kalle.
Internetilehekylg Treehugger avaldas hiljuti uudise uuest raamatust “Trees: a visual guide” (“Puud, visuaalne teejuht”), mille autorid on Tony Rodd ja Jennifer Stackhouse. Raamat pakub suurt valikut pilte puudest väga erinevate ja huvitavate vaatenurkade alt ning annab sinna juurde teabetulpasid puude maailma kohta pisitasandist elukooslusteni. Võrguleht nimetab teost tõeliselt väljakutsuvaks vaateks inimkonna kõige väärtuslikuma liitlase ellu.
Kui hakata puude osale mõtlema, võib leida väga palju – need taimed on olulisel kohal nii looduslikus, majanduslikus kui ka yhiskondlikus vallas. Peale eluks vajaliku hapniku tootmise annavad puud meile söödavaid vilju ja ehitustoorainet; mahla, vaiku ja lehti kasutatakse isegi raviotstarbel. Puud annavad varju, takistavad mulla erosiooni ning on oluliseks elupaigaks mitmetele väikestele liikidele, nagu näiteks laululinnud.
Teiselt poolt on puudel ka nähtav ja kultuuriline väärtus – vanu linnapuid võiks kohelda samaväärselt ajalooliste hoonetega, sest alleed ja pargid on need, mis linnad ilusaks teevad. Värvilised sygispuud on inspireerinud paljusid kunstnikke, enamik vanu pyhapaiku on loodud suurte puude lähedusse. Puuliikidega on seotud palju legende ja neil on märgilised tähendused. Puu on paljudes vanades kultuurides olnud maailma kooshoidjaks – ilmapuuks. Skandinaavia eepose “Edda” järgi synnib pärast vana maailma lõppu ilmapuus peidus olnud seemnest uus maailm.
Puud on mind alati hämmastanud – alates aastarõngastest, viljade tekkest ja lehtede värviliseks muutumisest kuni puukoore kunstilise struktuuri ja graatsilise kujuni. Nii, nagu iga inimene on omaette pisimaailm, on puu omaette elukooslus ja maailm. Igal puul on oma ajalugu, iseärasused, ylesanne ja suhe ymbritseva keskkonnaga. Meie esivanemad määrasid igale uuele ilmakodanikule oma hingepuu, kes oli tema kaitsjaks kogu elu jooksul ning kelle eest tuli hoolitseda, nagu hoolitseks iseenda eest.
Meelde tuleb yhe sõbra ytlus – “Puud on hea kallistada, sest puu ei puikle vastu.” Samamoodi ei saa puu ka midagi teha, kui ta lihtsalt maha saetakse. Ei saa ta öelda, kui palju hapnikku ta elu jooksul tootnud on, kui paljudele kuumal päeval varju andnud või mitmeid aastaid oma võras linnupesi hoidnud. Meil võiks olla natuke rohkem austust organismide vastu, kes on meile nii palju andnud.
Pilt: Tammelauri tamm, Kuno Tabreland