Mõnõ nädäli iist kirot’ Soosaarõ Enn Postimehen, et Eestin tulõs är tähüstä kihlkundõ piiri. Tuu om väega õigõ jutt – aoluulidsõ kihlkunna omma inemiisi jaos tähtsä täämbädse pääväni, kirotas Uma Lehes Rahmani jan.
Vanal Võromaal om katõssa kihlkunda. Egänüten om tsipa esimuudu kultuur ja kiil. Ütest kihlkunnast peri inemise saava hinnäst ütekandi inemiisis pitä.
Perämädsel aol om kül tettü kihlkunnapäivi, a nuu omma jäänü inämbüisi õnnõ rahvatandsu tandsmisõs. A asi, miä andnu ütele hulgalõ inemiisist midägi tõsitsõlõ mano, olnu kõvõmb läbikäümine. Kihlkund om parra suurusõga maa-ala, kost saanu kokko parra hulga kultuuri-, äri- ja muid tegijit. Ja ku nuu tegijä umavaihõl inämb läbi käünü, arotanu ja tõõnõtõõsõ käest opnu, andnu sääne asi noilõ tegijile jõudu ja kimmüst.
Et sääne läbikäümine saanu parõmbalõ tegünedä, tulnu luudusõn piiri siltega maaha märki. Et olnu täpsehe teedä, kon lõpõs üts ja alostas tõõnõ kultuuripiirkund.
Seo kevväi pandas aoluulidsõ Võromaa kihlkundõ välimiidsi piire pääl suurõmbilõ teile vällä «Vana Võromaa» sildi. Olnu muidogi hää, ku vällä saanu ka kihlkunnasildi, a tuu nõud suurõmbat jõudu. Ja kihlkundõ rahvidõ kimmäst tahtmist.
A ku tuu tahtminõ om olõman, sis tulnu asi kätte võtta ja är tetä. Mul olnu väega hää miil, ku as’a tennü valla näütüses Urvastõ kihlkund. Neli valda, kiä Urvastõ maiõ pääl täämbä majandasõ, võinu tuu as’a ette võtta külh. Et saanu är tett midägi säänest, mille pääle uma kihlkunna rahvas saanu uhkõ olla ja tõsõ tahtnu perrä tulla.