Suvise Suure-Jaani muusikafestivali raames toimub Lõhavere linnamäel Villem Kapi ooperi "Lembitu" kontsertettekanne. Suurejooneline etendus kannab pyhendust «800 aastat eestlaste vabadusvõitlust».
Aastal 9421 (kristlaste järgi 1208) alustasid ristisõdijad aastakymneid kestnud halastamatut ja verist sõda maarahva vastu. Liivimaa kroonika põhjal teame, et kristlastest sõjardid ei halastanud ka meie naistele ja lastele.
Muistne vabadussõda oli ususõda, kus maausulised maarahvad kaitsesid oma maad ja usku sallimatu ja vägivaldse monoteismi eest. Selle sõja ajal öeldi ka Liivimaa kroonikasse jõudnud sõnad: "Kuni on veel kasvõi yks põlvepikkune poisike, ei võta me vastu ristiusku!"
Lõhavere vanem Lembitu langes yheksa aastat peale sõja algust lahingus, mida kristliku rahvakalendri järgi on hakatud kutsuma madisepäeva lahinguks.
Ooperis astuvad yles Rahvusooper Estonia solistid Jassi Zahharov, Heli Veskus, Rauno Elp, Mart Madiste, Priit Volmer, Vanemuise teatri solist Märt Jakobson, Stockholmi Kuningliku Ooperiteatri laulja Tõnis Tamm, Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Tütarlastekoor Ellerhein. Dirigeerib Paul Mägi.
Ooper etendub kolmapäeval 18.06. kl 20.00 Lõhavere Linnamäel.
Pileti hind: 150.-/100.-; kohapeal 200.- NB! Kontserdile ei pääse festivali passiga!
Eesti Kontseri võrgulehel kirjutatakse:
"Ooperit "Lembitu" pidas Villem Kapp oma elutööks. Kaua otsis ta teosele sobivat ainest. Lõpuks syndis tal idee käsitleda ooperis maarahva vabadusvõitlust 13. sajandil, Madisepäeva lahingut ja vanem Lembitu kuju. Ta kirjutas hiljem: "Kui Kalevipoeg on legend, siis Lembitu oli meie rahva tõeline kangelane juba 750 aastat tagasi."
Temaatika oli Kapile väga hingelähedane, kuna tema kodukoht oli just nimetatud syndmuste tallermaa. Teos esietendus "Estonias" 23. augustil 1961. aastal, vabaõhulavastus Suure-Jaani Lehola linnusel 8. juulil 1962. Laulsid sellised nimed kui Tiit Kuusik, Georg Ots, Ott Raukas, hiljem Teo Maiste, Aino Külvand, Georg Taleš, Ervin Kärvet, heino Otto, Ants Aasma, August Sepp, Artur Linnamägi, Harald Kard, Harri Vasar, hiljem Heino Raudam. Dirigeeris Kirill Raudsepp.
VILLEM KAPI OOPERI "LEMBITU" VABAÕHUETENDUS õhtul 08.07.62. a õhtul Lõhavere linnamäel.
Juba pimedas jätkusid pidustused Lõhavere ajaloolisel Lembitu linnamäel ooperi "Lembitu" etendusega. Rahvast oli palju - kogu mäepealne oli täis. Nende hulgas liikus vaikselt Helilooja ise ja kuulas ilmse mõnuga oma vaimutööd. Päevane lausvihm tekitas ka siin mõningaid probleeme. Kuid võimsate prozektorite valguses linnamäge ymbritsevas öises pimeduses toimunud etendus oli võimas ja kordumatu vaatepilt. Lembitut laulis Tiit Kuusik ja Maret Aino Külvand. Kohal oli ka lavastaja Uudo Väljaots, minu hea sõber ylikoolipäevilt Tartus, kui ta töötas "Vanemuises" ja juhatas yliõpilaste näiteringi, kus ka mina veidi kaasa lõin.
Lembitu (suri 21. septembril 1217 Sakalas) oli Lehole ehk Lõhavere ehk Leole kihelkonnavanem, muistse maarahva tuntuim väejuht. Oletatavasti oli ta yks Sakala maakonna olulisematest ylikutest.
Ainsaks ajalooliseks allikaks Lembitu olemasolu kohta on Läti Henriku kroonika, millel põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta.
Esimest korda mainitakse Lembitut Henriku Liivimaa kroonikas seoses Sakala väe tasuretkega yle Ymera jõe 1211. aastal. Ta korraldas ka maarahva tasuretke Pihkvasse 1215. aastal.
Lembitu hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus, mis oli muistse vabadusvõitluse yks tähtsamaid lahinguid.
Kevad 1211 oli maarahva muistses vabadusvõitluses (1208-1227) yks syndmusterikkamaid. Kaht vanemat Sakalast teab kroonik sel puhul esile tõsta nimeliselt. Need on Lembitu ja Meme, kes oma väega läksid yle Ymera jõe, jõudsid kiriku juurde ja panid selle põlema, ryystasid kõik, mis preestrile kuulus, kogusid yle terve kihelkonna kariloomi ja palju muud saaki, tapsid kõik mehed, keda nad kätte said, viisid vangi naisi, poisse ja tytarlapsi, nii et "tõusis suur häda kogu Liivimaa piirialal".
Kroonikas mainitud preester polnud keegi muu kui kroonikakirjutaja ise, Ymera lätlaste hingekarjane 1208. aastast peale Henricus de Lettis - Läti Henrik. Tema vastne kirikukihelkond keskusega Papendorfis (läti keeles Rubene) oligi maarahva seekordse retke sihtmärk.
Lembitu nimi esineb Henriku kroonikas kokku 14 korda (kujul Lembitu, Lembitus, Lembito, Lembita, Lambito, Lambite, tähendab arvatavasti armastatu, vrd. soome lemmitty), millega ta tõuseb paarikymne sagedamini nimetatud kroonikategalase hulka. Teistest maameestest on kroonikas Pudiviru vanema Tabelinuse nimi kolmel korral, Meme, Wottele, Maniwalde, Lembitu vend Unnepewe, Vytamas (peetud ka Lembitu lisanimeks tähendusega "võidumees") Sakalast ja Kyriawanus Virust igayks yks kord.
Lembitut ja Memet nimetab kroonik seniores de Sackala, mis on õigem tõlkida mitte "Sakala vanemad" vaid "vanemad Sakalast", rõhutamaks, et tegemist polnud kogu maakonda, vaid selle yht osa juhtivate meestega. Läti Henriku maile toimunud retke kirjeldusest ilmneb see täiesti selgesti - sakalaste sõjakäigule Asti järve ymbrusesse kuni Ymerani järgneski kohe nimetatud retk "teise sõjaväega". Kyll paistavad need kaks sõjakäiku olnud omavahel kooskõlastatud. Lembitu ja Meme olid tõenäoliselt kihelkonnavanemad Sakala põhjapoolsemais kihelkonnas, hilisema Suure-Jaani alal. Kroonik mainib Lembitu kyla (villa Lembiti, lad. villa võib tähendada ka yksiktalu, mõisat) Navesti jõe ääres ja Lembitu linnust, "mida kutsutakse Leole". Viimast on yldiselt samastatud Lõhavere linnusega, Lembitu kyla/mõis võis asuda hilisema Lõhavere mõisa, võib-olla aga Olustvere läheduses.
Läti Henriku kimbutamisele vastasid ristisõdijad Riiast, Mõõgavendade orduvennad, liivlased ja lätlased juba sygisel 1211 omapoolse retkega Lembitu valdustesse. Vaenuvägi liikus mereäärset teed Pärnu jõe suudmeni ja pöördus sealt metsi ja soid pidi Põhja-Sakalasse. Kogunemiskoht - maia - oligi Lembitu kyla juures. Ryystati ymbrust ja osa jõudis välja Järvamaa piirini. Enne koduteele asumist olevat pandud tuli otsa ka Lembitu linnusele. Retk, mida hakati nimetama "põhjatuks", ei toonud ryndajaile siiski erilist edu: juba enne Sakalasse jõudmist nõrkes palju hobuseid, Lembitu kylas toimunud tapluses said surma sõjakäigu peamised õhutajad Beverini vanemad Dote ja Paike.
Edaspidi tegutses Lembitu veelgi agaramalt ja tema mõju hakkas järjest enam yletama oma kihelkonna piire.
1212. a. alguskuudel, kui sakslased olid korraldanud suurema retke kuni Järvamaani, tungisid Maavalda omakorda venelased ja jõudsid Varbolani Harjus. Sakala ja Ugandi kõigis kihelkondades algas väe kogunemine, milles Lembitu oli yks peainitsiaatoreid. Oma lähima kaaskonnaga asus ta jälitama Sakalas ristimist alustanud preestrit Salomoni, sai selle kätte ja tappis preestri koos tõlkide ja kogu saatjaskonnaga. Seejärel asus Lembitu kogutud väe eesotsas teele läbi Ugandi ja ugalasi kaasa võttes tungis Venemaale ning ryystas Pihkva linna. Kuigi seda retke on yritatud ka kahtluse alla seada väitega, et Vene kroonikad pole seda nimetanud, leiab Läti Henriku kirjeldus tegelikult siiski ka Vene allikais kaudse kinnituse ja sõjakäigu toimumise faktis pole põhjust kahelda. See aga tähendab, et oldi valmis pidama võitlust kahel rindel, nii sakslaste kui ka venelaste vastu.
Muistse vabadusvõitluse esimese perioodi (1208-12) lõpuks oli Lembitu kujunenud ristisõdijate yheks kõige arvestatavamaks vastaseks. Seetõttu toimus vaherahu lõpul 1215, pärast sakslaste retke Läänemaale, järgmine rynnak just Lembitu vastu. Linnus, mida seekord nimetatakse ka Sakala linnuseks, vallutati ja rahvas ristiti, ka Lembitu, see perfidissimus (kõige truudusetum, salakavalam, ohtlikum, väga truudusetu). Linnuse vanemad, Lembitu koos teistega, viidi kaasa, vabastati aga peatselt ja lasti oma maale tagasi, kui nad oma pojad olid pantvangiks andnud.
1217 tõusis Lembitu, nyyd nimetatud pealikuks (juhiks) ja vanemaks (princeps et senior), yle-maavallalise vastupanu etteotsa. Pärast Otepää tagasivallutamist koostöös venelastega 1217. a. algul tekkis reaalne lootus ristisõdijad otsustavalt tagasi lyya. Toetudes Novgorodist saadud lubadustele tulla suure sõjaväega "Liivimaa kirikut hävitama", saatis Lembitu sõjakutse yle kogu Maavalla ja Navesti jõe äärde kogunes 6000 meest Läänemaalt, Revalast, Harjust, Virust, Järvast ja Sakalast. Tulemata jäid vaid ugalased, sel hetkel eriolukorras, kahjuks puudusid ka saarlased.
Liisk langes 21. septembril 1217 Viljandist umbes 10 km kaugusel Madisepäeva lahingus. Sakslaste eliitvägi koos lätlaste ja liivlastega saavutas võidu, Lembitu langes, Henriku mõneti kahtlust ärataval seletusel lätlase Veko käe läbi. See oli raske kaotus, mitte aga muistse vabadusvõitluse lõpulahing. Eestlaste vastupanu kestis mitme tõusu ja langusega veel peaaegu 10 aastat.
Lembitu ei olnud maarahva ainus silmapaistev rahva- ja väejuht muinasaja lõpul, kahtlemata oli ta nende seas aga yks kõige mõjukamaid. Ka vastasleeri krooniku teadetest nähtub Lembitu leppimatus vaenlastega, isiklik vaprus, algatusvõime ja oskus yldist olukorda hinnata. Nii tõusis kohaliku tähtsusega vanem ylemaalise yrituse juhtisikuks ja aeg on kujundanud temast rahvuskangelase, muistse vabadusvõitluse symboli.
Sulev Vahtre
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997"
Pilt: Vabadusvõitluse mälestusmärk Lõhavere linnuse juures, maavalla koda
Maavalla koda