Keelesild yle Beringi väina. Siberi kultuur kajab Põhja-Ameerikas.
Selgus, et paarisajaliikmeline siberlaste rahvas, kes elab Alaskast tuhandeid miile läänes, räägib mõnekymne Põhja-Ameerika keele sugulaskeelt, kirjutas George Bryson Anchorage Daily News-is.
Tuntud keeleteadlased, kes kohtusid möödunud reedel Anchorage’is, peavad omavahel seotuks keti keelt, mida räägitakse Lääne-Siberis Jenisei jõe ääres, ning na-dene keeli, mida kõnelevad athabasci hõimud Alaskal ning ka põlismaalased Lääne-Kanadas ning Edela-Ameerikas (nt ka navahod ja apatšid).
Kui mitte arvestada Siberi jupiki keelt, mida kõneldakse mõlemal pool Beringi väina, siis ei ole kunagi suudetud näidata, et Põhja-Ameerika ja Aasia keelkonnad oleksid omavahel seotud.
Uurimuse on koostanud Lääne-Washingtoni ylikooli keeleteadlane Edward Vajda, kes on kymme aastat keti keelega tegelenud, ja kolm Alaska keeleteadlast – Jeff Leer, Michael Krauss ja James Kari–, kes on na-dene keelte uurijad.
Alaska Antropoloogilise Yhingu keelesympoosionil osalenute sõnul on see, et suudetakse tõestada kahe teineteisest nii kaugel asuva keelteryhma omavahelist tihedat seost, ajaloolises keeleteaduses väga harv.
On ammu oletatud, et Põhja-Ameerikas räägitavad põlisrahvaste keeled on Aasia keeltega seotud, sest teised teadusalad on näidanud, et Ameerika ei olnud asustatud enne, kui vana maailma kytid sinna rändasid (10 000–12 000 aastat tagasi).
Juba 1923. aastal spekuleerisid keeleteadlased, et Jenisei keelkonna ja da-nende keelkonna vahel on geneetiline seos. Jenisei keelkonda kuuluvaid keeli räägiti Jenisei jõe ääres ning ainus sellesse keelkonda kuuluv keel, mida veel ka tänapäeval räägitakse, on keti keel. Kymme aastat tagasi proovis sama näidata Ameerika keeleteadlane Merritt Ruhlen, kes esitas 36 sugulust tõendavat keelenähtust – sõnu, mis kõlavad sarnaselt ja on sama tähendusega.
Kuid Max Planki Instituudi uurija Bernard Comrie järgi ei ole taoline sarnase kõlaga sõnade loend piisav tõestus keelte sugulusest, sest taolised sarnasused võivad esineda ka juhuslikult.
Uue leiu muudab Comrie sõnul põnevaks see, et põhineb komplekssel morfoloogial, mis näitab, kuidas teatud keti keele sõnad on systemaatiliselt teisenenud athabasci sõnadeks või vastupidi (uurimus ei võta seisukohta, kumb keel on vanem).
Vajda hakkas keti keelt uurima 1990. aastatel, mil raudne eesriie langes ning tal tekkis võimalus teha välitöid Jenisei jõe ääres. „Seal ei ole ei teed ega rongi,“ ytles Vajda Anchorage’is, „et sinna saada, tuleb minna aurulaeva või helikopteriga.“
Vajda ytleb, et on umbes 1200 inimest, kes peab end keti rahvusesse kuuluvaks, kuid keti keele rääkijaid on nendest umbes 200, kellest omakorda räägib keti keelt vabalt vaid umbes 100 inimest. Pea kõik keti keele rääkijad on vanemad kui 50. Vajda ytleb ka, et keti rahvas oli Põhja-Aasias viimane kytirahvas, kellel ei olnud koduloomi, ning et nad ei olnud paiksed. Paraku nende elustiil hävitati, kui Stalini režiimi ajal sunniti neid kylades elama. Ka nende keel on hävimas. Vajda proovis tabada keelt veel enne, kui see on täiesti kadunud, ning sai uusi teadmisi keti keele verbidest, sufiksitest ja toonidest, mis on erinevad kõikidest teistest ida poole jäävatest Siberi keeltest.
Vajda võrdles oma uurimismaterjali sellega, mis oli saadud Alaskal, ning leidis yhiseid sõnu. Uudisekynnise yletas see, kui märgati sarnasusi, mis olid nii märkimisväärsed, et neid ei olnud võimalik seletada muudmoodi kui yhise päritoluga.
Siiani on Vajda uurimust näinud ning selle seisukohtadega nõustunud doktor Heinrich Werner, kes on tuntud keti keele asjatundja.
Vajda usub, et tema uurimus võib olla teiste erialade teadlastele (nt geneetikutele ja arheoloogidele) lähtekohaks, kust jätkata kahe kultuuri võrdlemist, ning yhtlasi ka tõukejõuks, et seda teha. Tema leiud näitavat selgelt, miks on vaja kiirustada hääbuvate keelte lindistamisega veel enne nende täielikku kadumist.
Tõlkinud ja toimetanud Helen Koks
Maavalla koda