[text]
Täna on

Esmaspäeva ja reede hommikuti viis minutit enne kaheksat kostavad Vikerraadio eetrist kihnukeelsed uudised. Selle kohta, et kihnlaste toimetamised ka väikesaarelt väljapoole kuulda, on vaid kiidusõnu kuulda olnud. Reede õhtuti viis minutit enne viite on eetris ka pisut pikem ja põhjalikum saade, mis kõlab yle terve vabariigi.

Noor saatejuht Marju Vesik ehk Mere Marju leiab, et saadet on vaja nii kihnlastele kui ka teiste saarte elanikele ja "massakatele" nagu mandri inimesi Kihnus kutsutakse. Paljud suurel maal ja teistel saartel elavad kihnlasedki saavad raadioeetrist sydantsoojendavat kodusaare keelt ja teavet kuulda. Svea Aavik Meie Maast tundis huvi.

Kuidas see saade alguse sai?

Käisin Pärnus koolis, 12. klassis ja yhel õhtul helistas Mark Soosaar. Et on siuke plaan, et tahaks hakata kihnukeelseid uudiseid tegema. Ma õppisin parajasti ja mõtlesin, et kes minuga sellist lolli nalja nyyd teeb. Viskasin telefoni kohe ära.

Natukese aja pärast helistas uuesti. Ma vastasin, et minuga pole tarvis sellist nalja teha. Ta ytles, et see on ikka tõsine plaan. Siis saime Pärnu maavalitsuses kokku, veel oli seal Juku (tollane Kihnu vallavanem Johannes Leas). Ta oli nõus, et vald ka seda saadet toetaks.

Ja et saadet teeksid kaks inimest, pidin kellegi enda kõrvale otsima. Tykk aega mõtlesin ja leidsin Eleri (Kihnu Antsu-Mihklilt). Tema õppis ka Pärnus.


Enne esimest eetrisseminekut (2005. aasta 3. sydakuud) harjutasime nädal aega Eesti Raadio Pärnu stuudios. Meile õpetati tehnika selgeks.

Aga see asi hakkas "hästi" pihta meil! Esimesel korral jäin Kihnu tormivangi ja Eleri oli yksi stuudios ning helistas mulle, nii et kuidagimoodi saime räägitud.

Algul käisime kõik hommikud uudiseid tegemas, kuuest tõusime Pärnus yles ja läksime stuudiosse. Nyyd, kus saated on kaks korda nädalas, teeme õhtuti juba enne valmis.

Vahepeal oli yle poole aasta mul kõrval õde Nele. Siis yle aasta tegin yksi. Hiljuti tuli appi Jõe Janno.

Kihnu on väga väike saar. Kuidas sa nii palju uudiseid ja teemasid sealt leiad?

Alati polegi uudiseid. Aga mingid teemad ikka leian. Ja ega need uudised pole ainult Kihnu kohta. Hästi tihti helistan Manija saarele, kus elavad ka kihnlased. Ja Ruhnu, kus elavad mõned kihnlased. Ja viimastel aastatel ka Muhusse ja Abrukale. Yle Eesti saab veel igale poole helistada.

Hommikustes saadetes räägime ikka alati, mis Kihnus toimub. Reede õhtuti on selline saade, mis läheb yle Eesti ja seal räägime pikemalt kihnu kultuuri tähtsusest, ajaloost või mõnest tuntud inimesest. Peaasi on, et inimene räägiks kihnu keelt - selle keele elushoidmne on kõige tähtsam.

Ikka peab ise helistama ning otsima. Ka seda vaatan, mis tähtpäevad kalendris on. Nende kohta oskab väga hästi rääkida Roosi (Rosalie Karjam Kihnu Rootsikylast). Näiteks Virve Kösterile helistasin, kui ta oli presidendi vastuvõtul ja andis sealt intervjuu.

Kas sa tead ka, kui palju seda saadet kuulatakse?

Ykspäev just rääkisime raadios sellest, kuidas oleks võimalik taodelda raha puurkaevude tegemiseks ja et viimane päev oli veel selleks jäänud. Mu ema, kes töötab vallamajas, ytles, et vaatame, kas kihnlased kuulavad ka su uudiseid. Rääkisin selle reede hommikul ära ja terve päeva oli vallamajas telefon punane olnud. Kõik olid helistanud ning kysinud, kuidas saaks rahasid puurkaevude tegemiseks saada.

Ja tundub, et yle Eesti ka kuulatakse. Kui ma käisin turismimessil ning läksin seal helitehniku juurde, sest Virve pidi esinema. Siis oli seal Emil Rutiku. Ma sain vaevalt kysida, kus asub helitehnik ja ta nägi kihnu seelikut ja kysis, kas ma olen Kihnust. Ning kysis, kas mina teen neid kihnu uudiseid. Ja ta ytles, et tundis mind hääle järgi ära.

Vahel sa räägid ka muhulastega ja Abruka inimestega. Miks?

Kui hakkasime helistama ka Manijasse ja Ruhnu, siis tuli mõte, et võiks oma jutujärjega ka kaugemale minna. Saarte inimesi huvitab ikka see ka, mis teiste saarte peal synnib. Näiteks Tungi Helju Ruhnust on ikka huvitatud, mis Kihnus toimub - kuigi ta ei mäletagi ise seda aega, mil ta kunagi Kihnus elas.

Avastasin Muhumaal Inna Sooääre, kes räägib mulle vastu muhu "keelt". Siis need erinevad "keeled" või murded omavahel nagu klapivad. Kyll on ka võrokestega räägitud ja see on huvitav. Ise saame ka palju targemaks, mida teistes kohtades tehakse. Et näiteks Muhus peetakse ka kadripäeva kõik koos, lauldakse ja tantsitakse. Nagu Kihnuski, kus kadripäev on yks olulisemaid tähtpäevi.

Aga olen helistanud ka Vilsandile Jaan Tättele. Esimest korda helistades oli siuke aupaklik tunne, et ikkagi kuulus inimene Eestis. Kysisin, kas ta saab ikka rääkida - levi nagu katkestas kõnet ja ta vastas, et saab. Siis ikkagi kõne kogu aeg katkes ja ma ytlesin,et kas ta saaks liikuda parema koha peale, kus on parem levi. Ta vastas, et oi vabandust, et ta just saunast tulnud ja sauna eesruumis alasti, et ei saa välja minna. Ma tundsin kohe, kuidas ma punastan! Ja lõpetasin kõne ära ning helistasin siis hiljem tagasi.


Abrukale olen ka Salme Tuulikule ja Jyri Lotile helistanud. Aga tavatelefoni pealt on väga vilets yhendus.

Kas saates mõni apsakas on ka ette tulnud?

Kyll! Algul, kui olime kahekesi, see võttis topelt aja, sest alati ajas kõik meid naerma. Enamuse ajast Eleriga me ikka naersime. Aga saates, kui inimene mulle midagi naljakat ytleb, siis ma ka suud kinni ei hoia, ikka naeran juurde, seda loomulikum see lugu tuleb.

Tavaliselt teen saate valmis ja Mark Soosaar, kes meid aitab, kuulab yle. Olgugi, et ma olen ise selle kymme korda yle kuulanud, avastab ta, et näiteks mõni kuupäev on vale...

Õnneks nyyd viimasel ajal pole selliseid apsakaid olnud, et kui Kihnus uudis ära tehtud ja järgmisel hommikul peab see eetrist tulema - siis polegi seda! See on juhtunud tehnilistel põjustel. Sellised juhud on need kõige hullemad, mis teevad hinge haigeks. Nyyd ma ikka vaatan alati, et see ei oleks minu viga, kui saade eetrisse ei lähe.

Algul ma tahtsin hästi viisakas olla ja kui inimene mulle 10-15 minutit yhele kysimusele vastas, ei julgenud katkestada. Aga nyyd ma juba teen seda - kui ikka inimene räägib mulle ööst, kui ma kysin hoopis päevast... Aastatega ikka olen õpetust saanud, kuidas midagi paremini teha.

Aga kas nii ka vahel juhtub, et pea on täitsa tyhi ja teemasid pole?

Siis on ikka mõned inimesed, kes mu välja aitavad. Tavaliselt saab ikka kuulsale käsitöömeistrile, kalendritähtpäevade ja kommete tundjale Roosile helistada. Ruhnu Tungi Helju päästab mind alati! Ja Manijast Tõnu Paul räägib iga kord midagi. Temal on palju loomi. Viimati pidi ta just lauta minema, aga võttis telefoni vastu. Ja ma ytlesin, et oleks sa teadnud, et mina helistan, siis sa kindlasti ei oleks kõnet vastu võtnud. Paul arvas, et ei oleks jah. Tal oli ju kiire.

Peab mõistma inimesega õige kylje alt suhelda. Paljud ju kardavad intervjuud anda - kardavad valesti rääkida. Ja mõni selline on ka, kes ei hakkagi kunagi vist rääkima, kuigi kihnu keel on tal viimase peal.

Sa tegid ju hiljuti käe valgeks ka suurel laval Pärnu Kontserdimajas Virve Kösteri juubelipeol. Kuidas sul seal läks?

Algul oli paanika sellega, et ma tahtsin tingimata tekste saada, mida ma räägin. Aga Soosaar veenis mind ymber, et pole tarvis, et se jutt tuleb loomulikult. Aga see esimene hetk, kui ma rahva ette astusin, oli kõige hirmsam. Käed-jalad kõik värisesid.

Ema istus päris ees ning ytles juba enne, et ta ei saa midagi rahulikult vaadata, sest ta pabistab minu pärast. Pidime ise lauluga alustama, mis mind esialgu ära kohutas. Aga kui ma laulma hakkasin, kadus kartus ära. Pärast ema ytles, et ta oli nii kohkunud, et misasja see Marju nyyd teeb - hakkab laulma! Elu sees pole laulnud, et nyyd jääb kyll syda seisma. Aga see oli yks salm ja läks nii ruttu. Ehk mõjus ka see, et Virve ise on nii lihtne tore inimene, kel kogu aeg mingi "kärn" panna, siis ma rahunesin maha. Lõpuks see jutt tuli iseenesest.

Kus sa siis ise praegu elad? Kui palju Kihnus oled?

Olen lõpetamas Tartu Ylikooli Pärnu kolledžit. Veel on mitu töökohta, mis on seotud Kihnuga. Kihnu Kultuuri Instituudis olen juhatuse liige, seal antakse raamatuid ja õpikuid välja. Turismifirmas Kihnurand asendan juhatajat, kes on lapsepuhkusel. Eelmisel suvel olin seal praktikal. Tegelen kylaliste Kihnu meelitamisega ja vastuvõtmisega. See on aastaringne töö. Leian kylastajad ja siis panen paketid kokku. Neid inimesi on kyll, kes tahavad näha muuseumi, huvituvad kihnu kultuurist, ajaloost, tahavad syya ehtsat kalasuppi või suitsukala, sõita veoauto kastis... Turismihooaeg on meil maist septembrini. Siis yritan ka rohkem Kihnus kohapeal olla.


Kodus käin siis, kui saan. Võtan alati magnetofoni kaasa.

Kuidas sa kihnu keelt nii hästi oskad? Kas Kihnus räägitakse seda tõesti nii palju?

Hästi? Ma ei teagi, mis tähendab hästi osata. Minu vanused, 21-22-aastased veel räägime omavahel kihnu keelt. Aga nooremad ja kes praegu koolis käivad - nemad enam omavahel kihnu keelt ei räägi. Kindlasti tuleb see oskus kodust. Kui vanemad ja vanavanemad enam kihnu keeles ei räägi, siis see kaob lastel ka. Mul on see häda, et koolis või mujal Kihnust eemal kipuvad need kihnukeelsed sõnad ikka sekka tulema. Siis räägin niisugust kapsast ning pudru... Aga ema-isaga ei kujutagi ette, et muud peale kihnu keele räägiks.

Sedasi ei mõista enam rääkida kui vanemad inimesed. Ei teagi kõiki neid vanaaegseid sõnu. Vahel ikka vanemad inimesed parandavad.
Mida aeg edasi, seda rohkem see keel muutub. Aga meie loodame, et kihnu keel ära ei kao, et ikka nooremad ka seda räägivad.

Mis tähendab sinu jaoks olla kihnlane?

Kihnlane olla on viimase peal. Uhke tunne. Kui sai Pärnu kooli tuldud, siis ikka kõik, eriti ema kartis, et kas sa hakkama saad ja mis arvatakse, et Kihnust oled. Aga mul oli see ykskõik. Kui keskkooli läksin, siis oli meid 20 poissi ja 10 tydrukut. Kui hakati kysima, et kust oled, vastasin, et Kihnust. Siis kõik naersid, et mis koht see Kihnu siuke on! Mina ytlesin, et kui te pole Kihnu saare peal käinud ega sellest midagi ei tea, siis hoidke oma suu kinni. Ja sellest peale pole keegi mulle yhtegi santi sõna Kihnu kohta öelnud. Järgmisel aastal juba tulid kõik nad Kihnu ja olid vaimustuses.


Ma ytlesin ikka uhkusega, et olen Kihnust. Kes vähegi on Kihnus käinud, need kadestavad, et oleme kihnlased.

Kui palju veel seda kuulsat kihnu seelikut ehk kihnu keeles "körti" kantakse?

Neid noori ikka on veel, kes tahavad seda kanda. Sul peab omal olema mugav ning hea tunne, kui kört on seljas.


Keegi ei sunni, aga kes tahavad, need kannavad. Kui mina olen suvel Kihnus tööl, siis on mul iga päev kört seljas, hommikust õhtuni. Aga pidudel on vahe ka, millal seda kanda, millal mitte. Kui lähed diskole, siis lähed ikka teksades. Kui ikka suvel väga palav on, siis ei taha kanda. Ma olen aru saanud, et talvel kantakse rohkem.

Rahvariiete kandmisel on ju ka omad reeglid. Kui tugevasti neist peab Kihnus kinni pidama?

Yks asi, mis mind otse häirib, on et kui lähed Kihnus peole ja kui vaatad, et kui võõrad inimesed on kusagilt oma tuttavatelt kördi selga saanud ja see kuidagi "tilgub" seljas. Või kui magatakse kusagil põõsa all sellega... Kui sa oled võõras, siis sa pead teadma, mis on kohaliku inimese jaoks rahvariide tähendus. Kui kohalik inimene seda hinges hoiab, peab ka võõras seda väärtustama ning hoidma.

Kord ma nägin, kui yhel punkaril oli kihnu kört tehtud miniseelikuks. Siis ma sain ta andmed ja ma kirjutasin talle, et võiks nagu vaadata ka, kuidas teiste inimeste rahvariideid kantakse. Päris sedasi miniseelikuna ja hari pysti peas, kirsad jalas, kusagil rokikontserdil... Ja siis vaadatakse, et kas see on nyyd kihnlane! Piinlik on.

Peamised reeglid: kördi auk peab olema vasakul pool, kui vöö on peal, siis see peab olema tugevasti kinni, õige pool ("hammastega") peab peal olema. Abielunaised kannavad alati põlle, ilma selleta ei minda välja. Kõik need kombed peavad olema tähele pandud.

Kui Kihnu rahvamajas yle saali astud, siis võid kindel olla, et kõik vanemad inimesed vaatavad, kuidas sa välja näed. Tunned selja tagant ka, kuidas pilgud sind ryndavad, et kas on riided õigesti seljas. See on alati sedasi olnud ja vist jääb ka nii.


Meie Maa