Venemaal Taimõri poolsaarel Dudinkas alustas tööd eenetsi keelt uuriv lingvistikaekspeditsioon, mille korraldas Venemaa Teaduste Akadeemia keeleteaduse instituut koostöös Leipzigis asuva Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudiga, vahendas Fenno-Ugria.
Keeleteadlased soovivad jäädvustada eenetsi keele ja kultuuri praeguses olukorras ja uurida ka vanu arhiivimaterjale.
Eenetsi keel kuulub uurali keelkonna samojeedi keelte ryhma ja seda peetakse hääbuvaks keeleks. Eenetsitel pole isegi oma kirjakeelt.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel peab end eenetsiks vaid umbes kakssada inimest, kellest suurem osa elab Potapovo kylas Dudinkast 80 km kaugusel.
1989. a. loendati Siberis Taimõri poolsaare lääneosas veel 209 eenetsit, kellest vaid 95 oskas emakeelt. Rahva enesenimetus on enet või entše. Varasem ning laiemalt tuntud nimetus "jenissei samojeedid" on levinud vene keele vahendusel.
Vähese arvukuse tõttu pole eenetsite elujõud rahvana osutunud piisavaks. Juba kaugemas minevikus abielluti sageli nganassaanide, neenetsite, dolgaanide ja evenkidega, mis tavaliselt tähendas neenetsi keele ülevõtmist. 17. sajandil alanud Vene ülemvõim oli huvitatud eelkõige naturaalandamist ja pearahast. Nõukogude ideoloogia taotles inimese totaalset uuenemist. See tõi hukatust ka eenetsitele. 1950ndateks aastateks olid nad muudetud paikseks kolhoosirahvaks, 1960ndail ulatus nende maadele tööstusimmigratsioon ning eenetsite rahvuslik hääbumine võttis pöördumatu suuna.
Eenetsid venestuvad keeleliselt ja kultuuriliselt, sulanemata siiski venelaste sekka, totaalset assimilatsiooni takistavad peamiselt antropoloogilised tegurid. Eenetsi keel jõudis vene keele lausmõju alla 1930ndatel aastatel ja 1986. aastal Natalja Tereštšenko koostatud eenetsi tähestik on paraku hiljaks jäänud.