Raekyla Vanakooli keskuses folklooriansambli Kägara eestvõttel laupäeval toimunud pärimuspäev algas käsitöökojast ja kandus siis suurde saali, kus sai kuulda regilaulu ja folktantsu õppida, kirjutas Pärnu Postimehes Silvi Kanošina.
Käsitöömeister Maie Liiv saabub Vanakooli keskusesse jupp enne õiget aega. Vaevalt on ta õpitoas oma varanduse lauale laotanud, kui esimesed õpihuvilised on platsis.
Kui folklooripäeva algusest on puudu veerand tundi, jõuab pärale päeva põhiesineja, folklorist ja rahvaluuleteadlane Ingrid Rüütel Eesti rahvusliku folkloorinõukogu koolitusjuhi Ene Lukka-Jegikjani saatel.
Tutid kuusele ehteks
Ajal, kui pealinnast tulnud end kohviga värskendavad, tunnistab Paikusel Silla kylas elav Liiv, et ega tema see õige õpetaja olegi, ta asendab hädaolukorras oma käsitööõpetajast tytart. Õpetab ta seda, mis kohe ja kiiresti valmis saab. Näiteks lõngatuttide meisterdamist – on teisi kena jõulukuusele riputada või nendega kindaid ehtida.
“Võta see papitykk ja keri lõnga 20 korda selle ymber,” seletab Liiv Mariliis Kurvitsale, kes 13 aastat vana ja õpib Tallinna 32. keskkoolis. Raekylla tuli neiu isale kylla, kuid et isa tantsib juhtumisi Kägaras, sai temastki folklooripäeva osaline.
“Nyyd lõika lõng papi kyljest lahti ja pane lauale, tee teist värvi lõngast teine sats ja pane esimesele risti peale,” juhendab Liiv oma teist õpilast Marju Johansoni, kes juhtumisi Mariliisi isa uus naine.
Kiire liigutusega võtab Liiv kolmandat värvi lõngajupi, seob puntrad kokku ja köidab siis sinakat-rohelist-roosat karva tuti riputusnööri kylge. Kena!
Rahvuskultuuri ehe
Ingrid Rüütel on esinemiseks valmis. Oma ala tõelist asjatundjat ja kogenud õpetajat ei häiri, et saal on pooltyhi. Kui välja arvata Kägara meestantsijad viimasest reast, on vanemaealistele naistele seltsi pakkumas siiski paar eakamat meesterahvast, kuid kooliealisi annab kokku lugeda yhe käe sõrmedel.
“Noored kõik on minu omad,” kinnitab Kägara juht ja õpetaja Elfriede Nikolai. “Seda päeva kavandades mõtlesime ennekõike just noorte ja õppurite peale, kuid eks jäänud yritus suuresti kuulutamata, sest raha reklaami jaoks pole keskusel ollagi.”
Saal vakatab, sest Rüütel alustab. Sissejuhatuses räägib kõneleja regilaulu, eesti rahvakultuuri ehte synnilugu.
Teadlaste väitel on ju regilaulu poeetiline vorm mitu tuhat aastat vana. Kuigi rahvaluule suurkogumise ajaks 19. sajandi lõpukymnendeil oli regilaulu laulmise traditsioon juba taandumas, oli selleks ajaks kirja saanud kymneid tuhandeid regilaulu tekstiteisendeid.
Regilaulude salvestamine elavesituses elavnes läinud sajandi alul ja pole see läbi tänapäevalgi.
Rüütel jätkab, et regilaulu teeb unikaalseks reeglina kaheksast silbist ja sageli neljast silbipaarist koosnev värsirida, mida annab laulda väikse heliulatusega viisil. Kuidas laul käib, näitab Ene Lukka-Jegikjan, kelle eestlaulmisel kõlab Tõstamaa kihelkonna kuulsa rahvalauliku Liisu Oriku sisselauldud “Kelle õuese õunapuu …”.
Audru Mari ja Tori Liisa varamu tutvustamisel võtab Rüütel viisi ise yles ja saal lööb kordusel yksmeeles kaasa. Koor on kiitust väärt, sest naiste heledate häälte sekka kõmiseb meeste bass.
Ehkki päevale jätku andnud tantsuklubi-simman, kus tegijaiks Kägara ja muusikamees Olavi Kõrre, tuleb väiksearvulise rahvaga maha pidada, loeb Vanakooli keskuse tööpere päeva kordaläinuks.
“Saal ei peagi rahvast alati täis olema, kuid noori võinuks rohkem tulla,” sõnab Liivi Kaasik pimeda hakul majauksi lukku keerates.