Misjonitöö viikingite algkodus Elbe ja Weseri kallastel kulges väga visalt, Hamburg-Bremeni peapiiskopkond syndis 9. sajandil. See haaras algselt ka Skandinaavia, Islandi ja Gröönimaa. Taani ristiusustamine hakkas edenema siiski alles Knut Suure ajal, kes aastani 1035 valitses ka kristlikku Angliat. Lundi peapiiskopkond (tänane Lõuna-Rootsi, toona Taani) loodi 1103. aastal, kirjutas Oma Saares Kalle Kesküla.
Agraarsest ylerahvastusest tingitud germaanlaste liikumine läände võttis uue suuna (Drang nach Osten) Saksa* kaupmeeste eestvõttel ja Bremeni peapiiskopi juhtimisel. Esimene eesmärk oli Läänemere kaldale jõuda ja lääneslaavlased sealt välja tõrjuda. 1143. aastal hävitati Buku linn ja selle asemele rajati Lybeck; leping kaupmeeste koloonia rajamiseks Ojamaa pealinnas Visbys sõlmiti 1163. aastal.
Eesti esimese misjonäri Fulco värbas Lundi peapiiskop 1165. aastal Palestiina Templiordu synnikohast Prantsusmaal Champagne’is. Tema abiliseks sai eestlasest munk Nicolaus, kes leiti Trondheimist Norra läänerannal. Fulco misjonitöö, sh Saaremaal, ebaõnnestus.
Esimesed ebaõnnestunud katsed
1202. aastal Taani kuningaks tõusnud Valdemar II sihiks oli viikingiaegse mõjuvõimu taastamine Läänemerel risti ja mõõgaga. Sõjakäiku Saaremaale 1206. aastal rahastas kuningas ja juhtis Lundi peapiiskop Andreas. Paavst kirjutas peapiiskop Andreasele: “Et sina oled tões ja vagaduses otsustanud paganate vastu võitlusse minna, et kätte maksta Kristuse nime ryvetamist, lubame me sulle, et sa tohid maal, mida suudad paganlust hävitades tuua ristiusu tunnustamisele, panna ametisse yhe katoliku piiskopi…”
Lundi peapiiskop saarlastega toime ei tulnud, paganate ristimine Läänemere idakaldal jäi viikingite algkodust pärit misjonäride hooleks. Bremeni peapiiskop Hartwig saatis Segebergi augustiinlaste kloostri koorihärra Meinhardi esmalt liivlaste, lätlaste ja seelide juurde. Need hõimud maksid makse Kokneses Polotski vyrstile, Meinhard hankis loa misjonitööks ka temalt ja ehitas 1186. aastal Ykskylla puukiriku. Samal aastal sai temast Liivimaa piiskop. Liivlaste vanem Kaupo ristiti Turaidas, ka lätlased võtsid ristiusu vastu rahumeelselt.
Ristisõja algus
Meinhardi juures misjonärina teeninud Loccumi tsistertslaste kloostri abt Berthold Hannoverist sai piiskopiks 1196. aastal. Liivlased aga tapsid ta 1198. aastal ja pesid endalt Väina jões ristiusu maha. Andrease, Fulco ja Bertholdi ebaõnnestumine viis paavsti ristisõjani ka Läänemere kaldal – risti ja mõõgaga vabastati ju Kristuse haud Palestiinas ning loodi kristlik Jeruusalemma riik araablaste asualal.
Bremeni peapiiskopi vennapoeg Albert syndis Buxhövede kirikukylas ja sai annuse viikingite sõjakust kätte juba emapiimaga. Onu Hartwig tegi Albertist märtsis 1199 Liivimaa piiskopi ja saatis ta sygisel Rooma uueks ristisõjaks paavst Innocentius III õnnistust saama. Albert sai bulla sõdalaste kogumiseks Saksi, Vestfaali, Mecklenburgi ja Elbe jõe äärsete kristlaste seast ning kinnituse selle sõjakäigu võrdsustamiseks Pyhale Maale tehtud ristiretkega.
Ristisõtta kutsuti vabatahtlikke; neid, keda ahvatles seiklushimu; neid, kes koduga pahuksis; kurjategijaid, kellele anti patukustutus ja lubati õndsust teispoolsuses.
Sõjakäiku rahastasid Lybecki kaupmehed, piiskopil laevastikku polnud. Viikingite kombel suunduti uusi maid vallutama, Alberti unistustemaaks sai tema enda väljamõeldud Maar-jamaa.
Eestlaste allutamine kui elutöö
Aprillis 1200 jõudis Albert 23 laeva ja 1500 sõdalasega Väina jõe suudmesse, seal yhinesid temaga friisid. 1201. aastal ostis ta kahest liivi kylasarasest maad turu ja kaupmeeste koloonia rajamiseks, Riia linn syndis Ojamaalt kohale kutsutud hanse (relvastatud kaupmeeste jõugu) kaasabil.
Piiskop käis 13 aastat kaupmeeste laevadel kodumaalt ristisõdijaid värbamas, riietas nad punase mõõga ja punase ristiga valgesse ryysse, korraldas oma mõõgavennad (schwert-brudere) 1202. aastal templiordu eeskujul ning sai paavsti õnnistuse ordule 1204. aastal Kristuse sõjateenistuse vendade (Fratres militiae Christi) nime all.
1206. aastal lõpetati liivlaste alistamine. Jeruusalemma eeskujul hakati liivlastelt ja lätlastelt ka kymnist nõudma. Järgmisel aastal täitus Alberti unistus – keiser Philipp õnnistas vallutatud maa Maarjamaaks ja Alberti selle valitsejaks. Ordu osakuks jäi kolmandik alistatud maadest.
Viikingiaegsest maadehaaramise kombest sai läänisysteem, mis rajanes vasallsõltuvusel (ustavusvandel) piiskopi või ordumeistri ees.
Sakslased liitusid eestlaste vastu taanlaste poolt alustatud kampaaniaga 1208. aastal, tungides koos lätlastega Ugandisse. Eestlaste alistamine koostöös Taani kuninga Valdemar II-ga kujunes piiskop Alberti elutööks.
Visad ja diplomaatilised saarlased
Kurelasi ja saarlasi ei suutnud alistada ei taanlased ega sakslased – esimeste vastu sai sõjalise jõuga, teiste vastu kavalusega (rahu Riia linna ja Ojamaaga).
Saarlaste sõjakus ja diplomaatia omandaski muistses vabadusvõitluses erilise koha. 1211. aastal tehti koos läänlastega retk Turaida alla mööda Koivat. 1217. aaastal sõlmiti liit venelastega ja tõrjuti sakslased välja Ugandist – Otepää rahu tagajärjel oli Eesti jälle vaba.
1219. aastal käidi järvalasi nuhtlemas nende meelemuutuse pärast. 1220. aastal tehti sõjakäik Lihulasse tunginud rootslaste vastu, järgmisel aastal piiras saarlaste laevastik taanlaste Tallinnat. Vabadusvõitluses juhtivaks jõuks tõusnud saarlased ärgitasid võitlusele ka teisi maakondi, 1222. aastal veereski yle Eestimaa teine vabaduselaine.
Saarlased ise elasid samal ajal yle tõsise kallaletungi oma vabadusele. Taani kuningas tuli suure laevastikuga Saaremaale karistusretkele ja korraldas siin 1222. aastal ka kohtumise piiskop Albertiga. Selleks ehitati praeguse piiskopilinnuse kohale linnus, mille saarlased pärast kuningaväe lahkumist lammutasid.
Väidetav kombelõtvus
Albert käis visiidil ka Roomas ja kutsus kohale paavsti saadiku, kellele tal õnnestus 1226. aastal näidata Liivimaa kroonikaski kajastatud olupilti: “Ja ta nägi saarlasi Rootsist tagasi tulemas suure saagi ja vangidega. Neil oli kombeks häbematusi vangistatud naiste ja tytarlastega teha; nad tarvitasid neid kurjasti ja mõni võttis neid naiseks – kaks, kolm või enam. Ja neil oli kombeks neid myya
kurelastele ja teistele paganatele.” Moraalijutlus saarlaste pattudest päädis saadiku tõdemusega nende sõjalise alistamise vajadusest. Paavsti toel koguski Albert 1227. aastal suure väe saarlaste alistamiseks.
Muistne vabadusvõitlus lõppes Valjala all veretu alistumisega. Vanemate pojad võeti pantvangi, seejärel ristis piiskop Albert vanemad ja Valjalga saabunud saadikud teistest kihelkondadest.
Saarlaste alistamine vormistati lepinguga, mis sätestas (viikingiaja vana kombe kohaselt) vallutatud alade maksustamise tingimused.
Maadejagamine ja kirikute rajamine
Viikingite pärusmaale vallutajad ei tulnud, Kihelkonna jagati 1234. aastal kolmeks: piiskopile 200 adramaad, Riiale Saaremaa läänerannik ja ordule hilisem Mustjala kihelkonna ala. Sõrve ja Kaarma anti kaupmeeste nõudel samuti Riiale, seda toetas Alberti surma järel Riia piiskopiks valitud Magdeburgi Maarja kiriku toomhärra Nikolaus. 1241. aastal kuulutas piiskop Sõrve sääre vabasadamaks, kaupmeestele kuulus ka Sõrve turg Põduste jõe suudmes.
Saarlaste suhe kaupmeestega kujunes piiskopile siiski koormavaks ja riialasi hakati Saaremaalt välja tõrjuma. Kaupmeeste osa jäi kristlike ajaloolaste poolt kirjutamata ka Saaremaa ajalukku; rääkimata kohalikest kaupmeestest, keda sauniku (Badstyber) hyydnimega halvustama ja alandama hakati.
Ristiusuga kaasneva võõrvõimu esimesed tugipunktid olid kirikud, mis rajati saarlaste poolt. Meie kirikute yhisjooni Ojamaa ja Lõuna-Rootsi omadega on uurinud Kersti Markus, viidates ka yhistele ehitusmeistritele. Karl Kello arvates ehitati kirikuid Tuiu rauasulatuskeskuses toodetud metalli myygist teenitud raha eest.
Kihelkonna kiriku rahalaeka võtmed jäid yhelt poolt maarahva vanemate ja teisalt aadlikust vöörmyndri kätte. Kirikutesse maeti saarlaste vanemaid ja paigutati maausu symboleid.
Sõrve sai kiriku ehitada pärast selle poolitamist Jämaja ja Ansekyla kirikukihelkonnaks – ilmselt oli viikingivaim seal tugevam kui mujal.
* Elbe ja Emsi jõgede vahel elanud sakside kaudu germaani hõimude koondnimena läänemeresoome keeltesse tulnud termin.