Käesoleval aastal möödub 800 aastat ristisõja algusest eestlaste vastu, teisiti öeldes muistse vabadussõja algusest. Samal aastal kavatsetakse Tallinna pystitada hiidrist Vabadussõja (1918-1920) võidu auks, kirjutas EPLs Jaanus Betlem.
Kroonik jutustab kristlaste omaaegse sissetungi algusest nii: "...tungides Sakala maakonda sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed oma kodudes kõigis kylades ja paikades ja tapsid, keda nad leidsid, hommikust õhtuni nii nende naisi kui lapsi ja kolmsada Sakala maakonna parematest meestest ja vanemaist, peale selle veel lugematuid teisi kuni tapjate käed juba jõuetuks jäid rahva suurest mõrvamisest".
Ka 710 aastat pärast seda anastust algas vabadusvõitlus võõraste, seekord punaste sissetungiga: 28. novembril 1918 tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) yle Eesti piiri. Algas Eesti Vabadussõda.
Tahame või mitte, aga need kaks syndmust moodustavad ajalise telje, mille lõpptulemuseks on just nimelt ristisammas, mitte mõne muu kujundusega monument. Me võime palju rääkida ristist kui kristluse-eelsest symbolist, kuid sulusrist jõudis Eestisse ristisõdade ja Teutooni Ordu (ehk Saksa Ordu) symbolina. Äsja Eesti alistanud, saksa ryytlitest koosnev Mõõgavendade Ordu yhines 1237. aastal Teutooni Orduga ning moodustas edaspidi viimase kohaliku haru Liivi Ordu nime all.
Teatmeteoste andmeil kujundas Nikolai Triik sõjalise autasu, Vabadusristi Teutooni Ordu kõrgmeistri risti ja ka Soome Vabadusristi eeskujul. Selge osutus orduryytlitele on ka raudryys käsi risti sydamikus.
Me võime tänapäeval õigustatult kysida, miks tegi Nikolai Triik just sellise kujunduse. Miks oli vaja aluseks võtta teutooni rist ja raudryy? On see ju selges vastuolus 700 aastat varem toimunud võitlusega vabaduse eest. Samuti ei kajastanud see otseselt võitu punase Venemaa vägede ja baltisaksa Landeswehri yle. Võib-olla mõjutas Tallinnas kaks venekeelset kooli lõpetanud Nikolai Triigi maitset hilisem õppimine Peterburis parun Alexander Stieglitzi asutatud kunsttööstuskoolis? Vastust me kahjuks ei tea.
Samuti ei tea me, mis toimus täpselt EELK peapiiskopi peas ja sydames, kui Vabadussõja monumendi võidutööks valiti hiiglaslik rist. Algselt ei olnud see isegi mitte autentse Vabadusristi kujund, vaid sulusrist Eesti (NSV) kontuuridega. Avalikkus ei tea ka EELK sees toimuva kõiki tagamaid, ent tõsiasjaks jääb, et piiskop Põderi missaryydes domineerivad varasemalt katoliiklusest tuntud ja ristisõdasid meenutavad symbolid, näiteks silmatorkavalt suur rist keebil. Käibelt on läinud luterlusest nii tuntud must-valge, ilma ristisymboliteta ametiryy.
Samas oleme kuulnud sõnavõtte omaaegse kirikulõhe yletamisest. Ent just katoliiklik kirik meenutab ristisõdu, sest Rooma paavst Coelestinus III oli see, kes 1193. aastal kuulutas välja ristisõja Ida-Euroopa nn paganate vastu. Läänemere idakalda ristiusustamise eesmärgil loodi Mõõgavendade Ordu, mille täpsem nimi oli Kristuse Sõjateenistuse Vennad.
Vabadusrist kõlab sõnana pisut kummaliselt. Iseasi, kui autasu nimi oleks nt Vabadussõja Võidu Rist vms. Vabadusrist semantilisena meenutab tahes-tahtmata ikka Eesti muistset vabadust, mis risti löödi (ehkki sõjalise ordeni eesmärk oli autasustada just neid, kes võõraste vallutajate vastu seismisel kangelaslikkust ja patriotismi osutasid). Algselt kavandatud Eesti (NSV) kontuur risti sydamikus oli see, mis algusest peale tekitas assotsiatsiooni ristilöödud Eestiga. Suri ju Jeesus täpselt samuti risti sydamikul ning seda stseeni kujutav krutsifiks on ristiusu keskne symbol.
Ma arvan, et just ajaloolise tausta tõttu on paljud neist, kes Vabadussõja võidu samba pystitamist on oodanud juba ammu, selle praeguse kujunduse vastu. Kui Vabadusrist kui orden oleks sambal adekvaatses geomeetrilises kujunduses, näiteks bareljeefina, siis oleks see ilmselt vastuvõetav.
Ent selle kujundus kõikevaldavaks hiigelristiks on see, mis paratamatult tekitab hoopis muid assotsiatsioone. Eriti arvestades, et ristikuju aluseks on just nimelt Teutooni Ordu rist, mitte mingi ristisõdade eelne märk. Tähenduslik on seegi, et raudryys käsi Eesti 20. SS-diviisi embleemina ei tekitanud Saksa okupatsioonivõimudes mingit vastuseisu.
Kaunimad Vabadussõja mälestussambad seevastu kasutavad hoopis muud kujundust. Näiteks kooliõpilastest sõdurite mälestuseks pystitatud nn reaalkooli poiss Tallinnas. Või haavatud Lembitut kujutav mälestussammas Suure-Jaanis. Või Kalevipoja kujuga monument Tartus. Miks ei võiks samasugusest esteetikast ja eetikast lähtuda keskne monument Tallinnas?!
Autor: Jaanus Betlem, õpetaja, riigikogu liige 1992-1999