Siim Vatalin kutsub Rohelises Väravas kõiki eestimaalasi yles veetma videvikku ning osalema Maa Tunnil urbekuu 29. päeva õhtul kella kaheksast yheksani.
Mul ei lähe eales meelest mälupilt, kuidas mu vanaema istus talveõhtuti hämaruse saabudes toanurga tugitoolis ning piidles aknast paistvat varjude ilmumist, mis suubus vaikimisi pimeduse päralejõudmisse. "Mis sa teed?" kysisin ma alguses, kui ma veel ei teadnud. "Veedan videvikku," teadustas vanaema muheledes. Tema näos oli rahu ja suukurdudes vaevumärgatav naeratus. Sealt aknast, kust justkui ei paistnudki midagi või kui, siis naabrinaise käbe kõnd, näis tema vaimusilmas terenduvat kogu oleva terviklikkus. Videviku veetmine – läbi elatud, edasi antud, vastu võetud. Minu pärimuskild... Ja see ei lase mul siiamaani elektrivalgust sisse lylitada ilma tegeliku vajaduseta. Paraku olen hetkel võõrsil elatud suurlinnaelu keskel videvikuveetmisest omajagu võõrdunud. Seda enam on tervitatav globaalse algatusena hoogu koguv Maa Tund ehk "Earth Hour" (www.earthhour.org).
Maa Tunni lähtekohaks ei ole aga otseselt pärimus, vaid heaoluyhiskonna elustandardite yha laialdasemast mõjulepääsemisest tulenev yleilmne energiakriis. Maa Tunni mõte tuleneb kysimusest: milline hulk energiat oleks võimalik säästa, kui märkimisväärne osa yhiskonnast võtaks kätte ning otsustaks end pimeda õhtutunni saabudes yhe tunni kestel elektrivõrgust välja lylitada. Ei ole raske hoomata, et juhul kui sellest saaks tõesti globaalne yhismeelsus, oleks kokkuhoid märgatav. Lõpuni mõteldes paljastab see algatus meile olemasoleva systeemi enda loomuses peituva yletarbimissuunitluse. Tarbijateringis yhel hetkel saavutatav konsensus loobuda energia tarbimisest oleks tegelikkuses tõsine väljakutse elektrivõrkudele: "alatarbimine" tekitaks kohe "yletootmisega" kaasneva vajaduse jaotusvõrkude koormuste stabiliseerimise järele. Logistiliselt oleks see mõistagi hallatav. Paraku ei meeldiks selline areng tootjatele peamiselt just kasumisaamise vaatepunktist.
Tõsi, on mõneti lihtsameelne loota, et kavandatav Maa Tund suudaks esile kutsuda otsustavaid muutusi tarbimisharjumustes. Kuid tuleb uskuda, et mingi mõju on võimalik siiski saavutada. Näiteks eelmisel aastal esimest korda korraldatud Maa Tunnil Sydneys Austraalias oli muutus märkimisväärne – energiat tarbiti kuni kymme protsenti vähem! Igatahes on see yks võimalik pöördeline moodus, millega ergastada energia tarbijate ning tootjate vahelist sisulist mõttevahetust, kus asutaks arutlema yhiskondade energeetilisest jätkusuutlikkusest lähtuvat energiatootmise kava. Praegu kasutatakse energia tootmises ning tarbimises omamoodi algelist mudelit, mille eeldus on tarbimise pidev kasv. Sellises olukorras on tootjate ainus kaugeleulatuv huvi tootmist yha laiendada, mitte piirata. Siin on ka peamine vastuolu kõigi heaoluyhiskondade valitsuste sõnade ja tegude vahel: mis tahes yleskutsed tarbimist piirata, puudutagu see siis energiat või tarbekaupu ja teenuseid, tähendab oksa saagimist hetkel kehtiva majandusmudeli alt. Arusaadav, et me istume sellel oksal yheskoos. See kõik nõuab tõsist järelemõtelemist.
Mis aga peamine: kavandatav Maa Tund on yhtlasi võimalus meenutada esivanemate viisi veeta videvikku. Roheline Värav kutsub kõiki eestimaalasi yles veetma videvikku ning osalema Maa Tunnil 29.03. õhtul kella kaheksast yheksani. Korraldajate juhtnööride järgi puudutab yleskutse vaid valgustite väljalylitamist. Kyynlaid kasutades mõeldagu tuleohutusnõuete täitmisele. Head videvikuveetmist kõigile!
Pilt: Ingmar Muusikus
Siim Vatalin, Roheline Värav