Kodukoha elmapärandit ja loodusväärtusi tuleb tunda ja hoida. Väärtustamata väärtustest kirjutas ajakirjas Kultuur ja Elu Marju Kõivupuu.
Looja, hoia hiiepuid, sest ladvad neil längus on maas…
/Tõnis Mägi, Loits/
Selle laulu sõnad hakkasid mu kõrvus kumisema siis, kui läinud hilissygisel tuli kõne Võrust - teetöölised olid oma aruga looduskaitsealuse Haki ristikase maha võtnud. Jah, tõsi ta oli, et see pyhapuu oli vana ja vigane ning temale antud aeg hakkas ymber saama. Tõsi oli seegi, et kylatee, mille veeres ta kasvas koos kahe jändriku, samuti looduskaitsealuse pedakaga, kuhu kah aegade jooksul lahkunutele mälestusriste oli lõigatud, oli piisavalt lai kyll tasahilju kulgevatele hobuvankritele, ent ammu enam mitte kiirusi armastavatele autodele…
Aga niipalju kannatust muidu pikatoimelisteks arvatud maarahva järeltulijatel ei jagunud, et oodata ära looduskaitsjate eksperthinnang ning alles pärast seda kyla põline ristikask väärikalt langetada, tema ristidega kaetud tyvi mõnda kohalikku muuseumi hoiule toimetada, teha vanast kasest mälestuseks mõned fotod ja jupike filmigi… Oli ju seegi pyha puu ikkagi osake meie oma (maa)rahva hingedeusuga läbipõimunud kylakultuurist, millele sellisel puhul armastame lisada sõna “pärand”.
Kunagi aastaid tagasi mingil koolitusel, kus kooliõpetajaid ja mitut masti omakultuuri-edendajaid koos, koorus välja mõte, et kylla tekib esimene koduloomuuseum siis, kui inimestel hakkab yle jääma asju, mida neil enam vaja ei ole, kuid mis siiski on millegi poolest armsad ning olulised ja - tähistavad tahes-tahtmata yhe ajajärgu pöördumatut möödumist. Ja kui need vokid, press- ja söerauad, petroolilambid, pesukolgitsad, linased, väljaõmmeldud monogrammide ja serva heegeldatud pitsidega käterätid kohalikku muuseumisse enam ära ei mahu, siis saavad nad osaks moodsate kylakõrtside siseilmest…
Paraku aga päris kõike me muuseumidesse ega kylakõrtsidesse talletada ei saa ja nii tuleb meil teha valik – mis on see tähtis ja oluline, mis yle aegade aitab meil iseennast tunda oma rahva liikmena.
Valikuline suhtumine pärandisse
Viimsed sada aastat on eestlaste aja- ja kultuuriloos olnud murranguline – tee iseseisvusele, selle kättevõitmine, hoidmine, selle kaotamine, omakeelse kõrgkultuuri loomine ja säilitamine keerulistes poliitilistes oludes ja taaskord iseseisvaks saamine. Väärtushinnanguid tuli korduvalt oluliselt muuta – ja seda mitte sisemisest, loomulikust vajadusest, loomuliku arengu tulemusena, vaid poliitiliselt survest tingituna.
1905. aastal kõnelesime mõisasakstega “läti keelt” – põletasime häärbereid ja hävitasime neis leiduvaid hindamatuid kultuurivaramuid. Sada aastat hiljem tunnistame häärberid Eestimaa arhitektuuripärliteks ja vaatamisväärsuseks, jõukamad meie hulgast on neid omandanud ja edendavad eesti elu mõisakultuuri jäljendades. Oleme tõrjunud oma yhismälust kõrvale nõukogude ajal klassivõitluse ideoloogilises soustis lihtsustatult yleekspluateeritud narratiivid mõisnike julmusest ja talupoegade alandavast kohtlemisest. Hea härra oli ju “hull”, veidrik, kes polnudki nagu õige härra…
Kuid mitte ainult suulisse mällu talletatud pärimusmaterjali ei suhtu me valikuliselt, sõltuvalt ajastu vaimust ja ideoloogilistest eelistustest. Selsamal nõukogude võimu ajal muudeti pyhakojad ladudeks ja sõnnikuhoidlateks ning tyhjadesse mõisahäärberitesse asutati kolhoosikontorid. Kolhoosistunud mõisapargid yle terve Eesti,//Sääl suveõhtul tuleb noori kokku hulgakesti. Nii summeeris aastal 1954 Juhan Viiding. Ning nõukogude võimu ajal ehitati mõisate või kirikute vahetusse naabrusse uue ajastu hooneid, karjalautu, söödahoidlaid, hruštšovkasid. Yks selline omaaegne “arhitektuuriime” on pitsitatud Tartusse Jaani kiriku kõrvale… Ja eks needki hooned ole ometi pärand meie lähiminevikust, mille suhtes ei oska või ei julge me veel seisukohta võtta…
Hingevalust syndinud
Läinud 2007 aastal nägi ilmavalgust kaks omakultuuri seisukohalt olulist teost, millest kumbki kahjuks “laiatarbekaubana” myygilettidele ei satu. Raamatute rahastajad on näinud ette ainult nende tasuta levitamist asjaomastes asutustes ja võimalike huviliste ringis, mis ei taga kohe kindlasti, et raamat ja tema võimalik lugeja alati kohtuksid. Kõnelen artiklikogumikust “Looduslikud pyhapaigad. Väärtused ja kaitse”, mille koostajateks on Ahto Kaasik ning Heiki Valk ning mis ilmus Õpetatud Eesti Seltsi Toimetiste 36. numbrina ning Lembitu Tarangu ja autorite kollektiivi koostatud “Väikesest pärandkultuuri käsiraamatust” (Tartu 2007).
Jätaksin siinkohal kõrvale nende tekstikogumike teadusliku kvaliteedi syvaanalyysi ja keskenduksin emotsioonile, sellele tundele ja sõnumile, mida need raamatud endaga ja endas kannavad. Mõlemasse raamatusse on kätketud rohkem või vähem peidetud hingevalu, kas pealetulevad moodsa yleilmastuva aja sugupõlved oskavad märgata nähtavaid ja nähtamatuid jälgi mälus ja maastikul meie ymber, neid jälgi tundlikult lugeda ning olnut ja olemasolevat väärtustada, teha valikud?
Tänapäeval pyyame kultuuriväärtusi kaitsta paragrahvi jõule tuginedes ning kogeme samas korduvalt, kui vähe sellest on tegelikult abi. Päevalehed kirendavad uudislugudest, kus antakse teada järjekordsest kordasaadetud sigadusest mõnel looduskaitsealal või kurdetakse avalikult, et kohalikud elanikud on väsinud muinsuskaitsealal elamise raskest koormast.
Kui proovime mõttes minna ajas tagasi, siis looduslikele pyhapaikadel on olnud inimese jaoks mitu ylesannet – neist vast peamine, mis tänasesse aega passiks kaasa võtta, on tõdemus, et nii nagu me ootame oma naabritelt ja teistelt rahvastelt meie tunnustamist sellisena nagu me seda soovime olla, ootab seda meilt ka loodus, keskkond meie ymber.
Ylekohtuselt vara lahkunud Agne Trummal tõdeb “Looduslike pyhapaikade” raamatu eessõnas: “Head kaitsemehhanismid puuduvad, samas kui kaduma on läinud traditsioonid ja tavad, mis töötasid parimate kaitsemehhanismidena. /- - -/ Ehk siis taas - kuidas ja milliste mehhanismidega tekitada yhiskonnas taas arusaamist ja lugupidamist, sõlmida vahepeal katkenud niite?” Meie omakultuuri väärtustamisel, säilitamisel ja kaitsmisel on hädavajalik eri huvigruppide – kohalike elanike, folkloristide, etnoloogide, arheoloogide, kultuuri- ja kirikutegelaste senisest sootuks tõhusam koostöö, mis ei saa tugineda ainult paragrahvi jõule, vaid ennekõike vastastikusele usaldusele, koostööle, lokaalsete kultuurierinevuste aktsepteerimisele. Seda nii kohapeal kui “ylal”.
Me ei saa muuta Eestit muuseumiks
Selge on see, et me ei saa muuta kogu Eestit muuseumiks. Selliseks muuseumiks, nagu mäletame seda nõukogudeajast, kus eksponaadid olid vaatajatest nööriga eraldatud, juures kuri kiri – eksponaate mitte puutuda - ning selle kurja kirja täitmist kontrollis range olekuga prillide ja juuksekrunniga muuseumitädi. Kuid paiguti tundub, et selline suund suhtumises pärimuskultuuri näib valitsevat.
Me räägime meie omakultuurist kestvalt minevikuvormis, hääbuvas võtmes, nostalgiliselt – kuni veel on jäänud vanu inimesi, kes teavad ja mäletavad, tuleb nende lood ja laulud tulevaste põlvede jaoks arhiveerida… Ja nii juba estofiilidest ja Jakob Hurdast saati, märkamata, et uued ja uued põlvkonnad on saanud “väärtuslikeks vanainimesteks”, kes annavad meile yle oma ajastu ja oma põlvkonna arusaamised kultuurist ja kommetest, keelatust ja lubatust, valest ja õigest…
Mida kaugemale ajas minna, seda suuremad eeldused on yhe või teise ajalooperioodi romantiseerimiseks. Kuid igal ajalooperioodil ja kultuurikihistisel on ka oma keel, milles väljendatakse selle ajastu arusaamu. Kuid kuivõrd on meile ses kauges ja võõras keeles väljendatud sõnumid usutavad või arusaadavad?
Marju Kõivupuu