Teadvustamata utoopiad ja mytoloogiline mõtlemine ei kao iial. Yks utoopiatest on seesama alateadlik uskumus, et mingi uus yhiskonnakorraldus ja uued ideoloogilised, vaimsed või eetilised põhimõtted toovad kaasa uue valgustatud, miraažidest ja valedest kujutlustest puhastatud inimteadvuse. Yldiselt peetakse ju ka nõukogude aja suurimaks ahistuseks otseste repressioonide kõrval valede kujutluste sundi. Pärast hulle aegu elati ju ka siis rahulikult „väikest elu” ja oldi õnnelikudki, aga ahistav oli just see, et „suure plaani” elukorralduse, yhiskondlike asjade ja inimene olemise tähenduse kohta kehtis yks kohustuslik tõde, kirjutas Sirbis Evi Arujärv.
Tänaste veriste vägivallailmingute kõrval kipub sageli ununema, et ahistamise ja kehtestamise võimsaimad vormid on semiootilised, märgilised – yksnes tinglikud. Seepärast on olnud naiivsed või silmakirjalikud katsed käsitleda Tõnismäe mälestussammast kunstiobjektina ja sealset tegevust mingist kultuuriantropoloogilisest vaatenurgast. Ei, Tõnismäel mängiti rituaalseid kehtestamise ja domineerimise mänge: seal mängiti Eesti „vabastamist” ja okupatsiooni. Sõnum jõudis enamikule eestlastest pärale ja lahendus oli ainuvõimalik. Ei oleks aidanud siin ka välja pakutud „tähenduse ymbermõtestamine”; on ju teada, et „väljastpoolt” pakutud kohustuslikud tähendused ei tööta.
Yks kahtlusi, mis selle syndmuse puhul ikkagi pysima jääb, on seotud sellesama vaimuvabadusega. Võib ju kysida, kas saab ja tohib hukka mõista ja ära keelata mängu, või veel enam – kas mängimise eest võib karistada? Just vabadus mängida, kujutleda ja uskuda, kas või „valesid” asju – vaimne ja kultuuriline vabadus – oli ja on see ylim hyve, mille piiramist peetakse kõigi totalitaarsete yhiskondade suurimaks ahistuseks. Täna on kysimus ka seepärast põhjendatud, et kogu kommertsiaalne meelelahutuskultuur on tulvil sageli inimväärikust riivavat mängulisust (viimane näide on inimeste „tuunimine”) ja ka inimliku traagika, leina või kurbuse ohverdamist kunstilistele ambitsioonidele (film enesetapu teinud noorest inimesest), mille kahtluse alla panekule vastab vaimuvabaduse eest võitlejate kisakoor.
Kõikide nende põhimõtteliste kysimuste pärast ei saagi nn sambakysimust pidada pseudoprobleemiks. Eriti aga ei saa seda kysimuste ringi pidada pseudoprobleemiks olukorras, kus erinevate kultuuride, uskumuste ja ajalootõlgenduste ning nendega seotud symbolite ja pyhade nimede probleemistik võib tõenäoliselt tulevikuski tuua kaasa konflikte või kriisiolukordi.
Paraku esindavad tugevad, „looga” symbolid enamasti totalitaarseid ideoloogiaid. Yks kunstiliselt ysna õnnestunud, kuid totalitaarse ideoloogia pyhakujuks muutunud mälestuskuju on nyyd surnuaial ysna edukalt sõjasambast leinasambaks „ymber mõtestunud”. Loodetavasti. Teine, kunstiliselt ebaõnnestunud totalitaarse ideoloogia – kristluse – symbol on Harjumäele kerkimas. Nagu Tõnismäe samba puhul, räägitakse ka nyyd „õigest”, „tegelikust” tähendusest ehk siis Vabadussõja aumärgist ja Eesti iseseisvusest. Reaalselt esindab sammas märksa vanemaid tähendusi: hiiglaslik surnuaiarist tähistab kohta, kus inimliha mullaks määndub, aga rist kui kristluse põhisymbol ei tähista muud kui pärispattu, syyd, mis vajab imet „väljastpoolt”, „vabastamist” ja „lunastamist” – sedasama imelist missiooni, mida kuulutas sambasekt. Ainult et „vabastamise” objektiks ei ole ristisamba puhul väike fašistlik Pribaltika, vaid kogu inimkond.
Et suur hulk inimesi ei saa kujusid kummardamata hakkama ja et ka demokraatia mantra number yks nõuab vabadust uskuda, mängida, kujusid kummardada ja rituaale läbi viia, siis tuleks ilmselt tegelda yksnes olukorra praktiliste kylgedega: pyyda vältida olukordi, kus inimesed symbolite pärast lausa hulluks lähevad ja endale või ligimestele viga hakkavad tegema. Yks lahendus on siin tõesti huvigruppe esindavate pyhakujude „õige” ruumilise hierarhia kehtestamine. Aga nende mõtteliste ruumide piiri peal võib alati midagi juhtuda. Seepärast, aga veel enam ka demokraatia sygavaimast mõttest lähtudes oleks ideaalne siiski selline märgiruum, kus ei antaks au yhelegi totalitaarsele ideoloogiale. Paraku, jah, maailm, kus ei kummardataks mingit kiviks, rauaks või klaasiks – ja inimesest suuremaks – saanud ylimat ideed, on utoopia. Sest tõsiasi on, et lõpuks võidab ikkagi see, kelle virtuaalne puuslik on vägevam.