Leivakypsetamine on oskus, mis sajandeid iga õige perenaise oskustevaramus pysis. Tänapäeval kipub see aga kaduma. Tundub lihtsam tõsta leivapäts poes ostukorvi kui hakata teda ise kodus kypsetama, kirjutas oma juhtkirjas Valgamaalane.
Lea Korbun Sangastest ei ole lihtsama vastupanu teed läinud ja kypsetab oma leiva ise. Kypsetab nii hästi, et kiidavad kõik, kellel õnnestunud kypsetatut maitsta, ja tema leiba pakutakse kyllatulnud ministrilegi.
Kes tahab tänapäeval head koduleiba kypsetada, seisab silmitsi mitmete probleemidega. Esmalt ei ole kuskilt korralikku jahu võtta. Poest head leivajahu ei saa. Vaja on valitud seemneviljast tehtud lihtjahu, millest tuleb tume, tervisele kasulik leib. Järgmine probleem on juuretise kättesaamine. Regulaarsed kypsetajad hoiavad igast teost osa tainast alles, sellest saabki järgmise taigna käimalykkaja.
Leib on Eesti perede laual igapäevane toidus. Pahatihti jõuab ta meie toidulauale kymnete või isegi sadade kilomeetrite kauguselt. Pikk tee tarbija lauale kajastub leiva hinnas ja kvaliteedis. Et rohkem myya, on tehases toodetud leib tehtud keskmisele maitsele. Et kauem säiliks, saanud lisaks säilitusaineid.
Kypsetades oma leiba ise, on võimalik saada kõige maitsvam ja tervislikum tulemus, mis võimalik. Vaadates, kui palju maksab poes leivapäts, võib arvata, et isekypsetamine toob ka rahalise säästu. Kes otsib energiasäästu ja peab suure ahju sagedast kytmist priiskamiseks, võib kaubandusvõrgust leida tänapäevase väikeste mõõtmetega spetsiaalse leivakypsetamisahju.
Kõigile kypsetamine ei sobi või ei ole selleks lihtsalt aega, aga head leiba tahaks me kõik kyllap iga päev syya. Paljudes maades on aja jooksul välja kujunenud väikeste pagaritöökodade võrk, kust inimesed juba hommikul vara värskeid kypsetisi osta saavad.
Eestis on riigi poliitika olnud aastaid pigem selliste väikeste tootmisyksuste vastane ja seetõttu on leivategemise traditsioonid katkenud või kohe katkemas.
Maapiirkondades on heas mõttes naturaalmajandus alati toiminud – yks annab liha ja piima, teine vastu kartulit või mett. Riik võiks teha kõik, et sellised väiksed tootjad säiliks ja areneks, sest neil on täita tähtis osa meie maakultuuris.