Kuressaare kultuurikeskuses toimus neljapäeval konverents “Saare ja Hiiu maakonna looduslikud pyhapaigad”. Kokkutulnud tõdesid, et hiied ja teised pyhad paigad on yks loomulik osa meie rahvakultuurist, kirjutas Meie Maas Svea Aavik .
“On argine maa ja on pyha maa. Kogu maakultuur ja rahvakultuur on hävimisohus, pyhapaigad on sellest yks osa,” selgitas konverentsi korraldaja Elo Liiv.
Kui pyhapaik asub kellegi maaomandil ja “ähvardab” seega tuua piiranguid maakasutusele, tuleks leida positiivseid tahke. Ajaloos kaugemale tagasi vaadates on pyhapaigad olnud kogukonnamaal. Ja kui kogukonnad on tugevad, siis hilisemad maaomanikud on pyhapaigas lubanud käia tervel kylal.
Kett ei tohi katkeda
“Omand ei tähenda seda, et ma teen oma maale myyri ymber ja keegi ei tohi seal kõndida. Aga samas me ei räägi ka sellest, et kõik peaks hoogtöö korras tulema ja pyhapaika kasutama hakkama. See on nagu kogukond ise otsustab.
Kui meie seda ei väärtusta, siis ehk väärtustavad seda meie lapsed. Ja oleks kuritegu, kui meie oleksime see ketilyli, mis katkestab tuleviku ja mineviku,” sõnas Elo Liiv.
Maausuliste ja taarausuliste maavalla koja vanem Ahto Kaasik tutvustas riiklikku arengukava “Eesti looduslikud pyhapaigad. Uurimine ja hoidmine 2008–2012”. Selle eesmärk on tagada looduslike pyhapaikade ja nendega seotud kultuuritraditsioonide säilimine. Kavas on luua pyhapaikade andmekogu, need kaardistada ja inventeerida, täpsustada pyhapaikadega seotud õigusakte ja tõhustada nende kaitsekorda. Kaasiku sõnul on näiteks Muhu saarel aastakymnetega leitud yha enam pyhapaiku. 1924. aastal oli neid kaardistatud kaheksa, 1938. a 15, 2005. a 28 ja nyyd on neid teada 70.
Huvitavad ettekanded
Saaremaa yhisgymnaasiumi õpilane Minni Saapar esitas ylevaate oma uurimusest Pihtla valla pyhapaikadest, lisades, et taolises töös on iga käesolev hetk väärt tegutsemist, kuna teadjaid inimesi, kes neist kohtadest midagi mäletavad, jääb yha vähemaks.
Valjala kooli ajalooõpetaja Ester Vaiksaar näitas oma ettekandes piltlikult, kuidas ajalugu õpilastele huvitavaks teha ning rääkis koos õpilastega tehtud retkedest ja avastatud leidudest.
Muhu muuseumi juhataja ning vallavolikogu liige Kadri Tüür selgitas valla, volikogu ja uurija suhteid pyhapaikade taasavastamisel ja nende tähtsuse teadvustamisel.
Muhu Tihuse hobuturismitalu peremees Martin Kivisoo rääkis uue kultuuri- ja vaimukäsitluse vajadusest, loodususundist kui rahva vaimsest pyydest.
Hiiumaa muuseumi direktor Urmas Selirand rääkis Hiiumaa looduses esinevatest kummastustest, mis võivad samuti olla pyhapaigad.
Usu jõust ja selle kestvusest tegi ettekande Hiiumaa muuseumi peavarahoidja, etnograaf Helgi Põllu.
Metsakooslustest ja inimmõjust hiies rääkis Eestimaa Looduse Fondi looduskaitsespetsialist Eerik Leibak. Tartu ylikooli arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk rääkis loodususundi tavade kestmisest Setumaal. Eesti kirjandusmuuseumi teadur Mari-Ann Remmel tegi ettekande Lehmja tammikust ja uuringu käigus saadud kogemustest.