[text]
Täna on

Laadjala kylaseltsi esimees Lemmi Saun näitas mulle ajalooarhiivist saadud saksakeelset kaarti Laadjala mõisa maast ja palus mul seda tõlkida. Aastaarv 1788, ilusa kalligraafilise käekirjaga kirjutatud paljude kõlvikute nimedega. Kohe hakkas ka silma Santi Audo ja selle kõrval Tajo Nieth ja Marrise oja jne, kirjutas Meie Maas Urve Kirss.

Paljud teadvad ladina keelest katoliku kirikulauludest sõna sankt, Santa Maria jt, mis tähendab pyha. Ka on teada endise Leningradi linna praegust nimetus Sankt-Peterburg.

Katoliku usk asendus 16. sajandil meil luteri usuga. Tulid uued kombed ja laulud. Sõna pyha – sankt, jäi rahvasuus pysima – sant, sandi, santima, kerjamise tähenduses. Kerjusmunkadele almuse andmisena, mardisandid jm.

Ja teine sõna Audo, vanas eesti keeles tähendab allikat. Sellest tuleneb ka kohanimi Audla. Jõgedes ja järvedes olevad sygavad kohad – allikakohad – nimetatakse ka praegu auakohtadeks.

Keegi Laadjalas aga ei teadnud seal mingit allikat. Sealsed elanikud on Laadjala mõisa asunike järglased. Mõis oli asutatud 18. sajandil tyhjaks jäänud talumaadele. Aastani 1798 oli mõis riigi käes, seejärel loovutati Saaremaa ryytelkonnale tulu eraldamiseks pidalitõbiste ylalpidamiseks.

Eesti iseseisvumisel maareformi käigus plaaniti mõis asundustaludeks. Asunikud tulid kaugemalt, olid uued inimesed kohapeal ja kuigi uuriti ymbrust ja kyllap seda allikat ka märgati. Siis tuli kolhoosiaeg. Nyyd on talupojad hakanud rohkem huvituma koha ajaloost, loodusest, kunagistest elanikest jne. Nii hankiski Lemmi Saun Eesti Ajalooarhiivist Laadjala mõisa territooriumi kaardi koopia. See on saksakeelne, aga ka ladina keelt on vaja tunda, et dešifreerida kaardimaterjal koha ajaloo ja looduse mõistmiseks.
Kõige suurem abi on aga põliselanikelt. Kahjuks on neid väga vähe, paljud kylad on põliselanike poolest inimtyhjad.

Laadjalas elab õnneks põliselanik Olga Mägi-Raun. Tema kodumaja on 250aastane. Olga kirjutas yles oma teadmised sellest pyhast Laadjala allikast.

Ja võibolla on võimalik puhastada allika veesooned. Selleks tuleb kõigepealt allika koht yles otsida.

---

Imettegev allikas


Olga Raun

Minu isale kuuluv heinamaa, umbes 2,5 ha, asub Laadjalas, mida kutsuti Sandiaia metsaks.

Olin umbes 12aastane, kui olin seal emaga koos heinalool. Joogivesi sai meil otsa ja ema teadis, et vett võiks saada allikast, mis ei olnud meie maast mitte väga kaugel. Sellel allika veel olevat terveks tegev ja pattusid andestav vägi. Leidsime allika, kuid pettumus oli suur, sest nägime, et vesi oli väga sogane ja metsloomade mustust täis. Allikat ymbritses mingi põõsas ja mitu kivi.

Olin juba täiskasvanud tydruk, kui olles jällegi heinalool, otsustasin allika yles otsida. Otsisin peaaegu tund aega, kuid ei leidnud. Oma vanaemalt, kes elas 91 aastaseks, kuulsin, et Laadjala mõisaproua Katherina Nolcken olevat oma teenijatel sealt lasknud tuua peapesu vett oma tervise parandamiseks.

Minu isa heinamaad ymbritsevad Sauna, Leisemetsa, Kasemetsa (Viidas) ja Kopli maad. Kuulsin, et Kopli Kalle (Vahter Kalle) pidi teadma allika asukohta. Kui allika asukoht teada oleks, tahaksin ka tingimata seal ära käia. Otsijat minust enam ei ole. Allika aukoha võiks millegagi tähistada, kes soovib, võiks seda näha ja selle veega ennast ravida või pattusid (andestada) andeks saada.

 

Meie Maa