Kassinurme linnamägi asub Jõgevalt viis kilomeetrit lõuna pool, kus samanimelise voore harja liigendavad mõhnad ja sygavad turbaga täitunud sulglohud. Rahvasuus on see ala juba ammustest aegadest tuntuks saanud Kassinurme mägedena, kirjutas Vooremaa Arvi Liiva.
Muistne kindlus on rajatudki sinna sygavate sulglohkude vahele jäävale neemikule, mida kagu- ja loodeosas eraldavad otsvallid. Seega on linnuse rajamiseks valitud koht, kus suhteliselt avarat 1200 ruutmeetrilist hooviala kaitsesid kylgedelt sygavad sulglohud, otstelt aga kergemini kindlustatavad-kaitstavad vallialad. Praeguseni on neist säilinud 2-3 meetri kõrgused otsvallid.
Alustas akadeemik Moora
Esmakordsed linnamäe arheoloogilised uurimised toimusid 1953. aastal Palamuse mailt Ehaverest pärineva arheoloogi akadeemik Harri Moora juhatusel.
Kaevamised toimusid linnuse hoovialal, mis andsid kyll ylevaate sealsest söesisaldusega kultuurikihist, kuid esemeleide seekordsetel kaevamistel saada ei õnnestunud. Järgnevalt uuriti linnamäge arheoloog Ain Lavi juhatusel 1978. aastal.
Nende tööde käigus leiti jälgi eriaegsetest ehitistest nii vallidel kui ka hoovialal. Tuli välja ka jäänuseid varasemast palkkindlusest, mis tõenäoliselt olid rajatud I aastatuhande viimasel veerandil ning hävisid 11. sajandi esimesel poolel.
Nagu näitasid kaevamiste tulemused, kujutasid kaitseehitised kuni selle ajani veel ilma sisetäidiseta palktarandeid, kuna hilisemad kaitsetarandid olid juba sisetäidisega. Uurimistulemuste põhjal on linnamäge kasutatud ka 13. sajandil, seega ka peale maa okupeerimist. Samas puuduvad aga nii arheoloogilised kui ka kirjalike allikate teated selle kohta, et siin oleks võideldud Muistse Vabadussõja päevil.
Kuigi Kassinurme linnamäe varaseimaid jälgi pole veel kyllaldaselt uuritud, võidi mitmete tunnuste ja leidude põhjal eeldada, et linnamäe tekkeaeg võis kuuluda juba nn eel-rooma rauaaja lõpuperioodi, seega rohkem kui kahe tuhande aasta tagusesse aega.
Praegu on linnuse lähedal käimas linnuse maketi rajamine, mis pyyab edasi anda kunagiste ehitiste kuju, nii nagu need võisid olla rohkem kui aastatuhat tagasi. Rajatavad kaitsetarandid peavad meenutama omaaegseid elumaju, mida kasutati siin ka varjualuste ja laoruumidena. Kaitseehitise väravakohas asus kõrge torn, kust hoiti ymbruskonnal silma peal.
Kassinurme linnamäe juures Saaremaa talust idas paikneva muistse asulakoha kohta on teateid juba 20. sajandi algusest, kui kynnitöödel tuli nähtavale sysist mulda, keraamikatykke ning jahvekivi. Asulakihi täpsem ulatus ning vanus vajavad veel edasist täiendavat uurimist.
Kassinurme ymbruse, mägede ja linnusega on rahvapärimuses seotud mitmed Kalevipoja muistendid. Yks enamtuntuid jutustabki Kalevipoja sängi synnist.
Kalevipoja sängi synd
“Kalevipoeg oli mitu päeva mööda maad ringi kõndinud ja jõudnud õhtuks Kassinurme. Päike hakkas juba loojuma ja Kalevipoeg otsustas siia puhkama heita.
Et Kassinurme maapind oli liiga mägine, tegi ta suurest kuusest kyhvli ja hakkas sellega maad tasandama ja aset kokku ajama. Töö edenes aga visalt ja Kalevipoeg tegi uue suurema kyhvli, mis mahutas terve vaka mulda. Selleks ajaks oli päike veerenud metsalatvadeni ja tööga tuli kiirustada. Ringi vaadates märkas ta all orus lõpnud looma, võttis sellelt naha maha, valmistas endale põlle ja sellega mulda kandes saigi sängi valmis. Tööst väsinuna heitis ta puhkama, aga seekord nii, et pea lõuna poole ja jalad põhja poole, vastupidiselt tavalisele magamisviisile."
Yks teine rahvajutt jutustab, et korra olla Kalevipoega vanatont kimbutanud, mille peale hakanud ta oma sängist hommiku poole jooksma. Umbes versta maad sängist eemal olla ta komistanud ja kukkunud käpuli maha, kus praegugi kaks sygavat käeauku kõva põllumaa sees on. Rahvas kutsub seda kohta ka Savilohuks ning nende kõrvalt läheb läbi Kassinurmest Palamusele viiv maantee.
Yhe vähemtuntud Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis talletatud muistendi järgi: "tulnud ta (Kalevipoeg) oma sängist Kassinurme mägedest, pannud 200 saelauda rinnatasku ja suure õllevaadi vestitasku ning sammunud siis Peipsi poole oma vastastega võitlema.
Kultuseplats kolme kiviga
Linnuse juurde kuulus ennemuiste kindlasti ka pyha hiis või kultuseplats, kus käidi ohverdamas loodusvaimudele või pöördumas esivanemate hingede poole nõu ja abi saamiseks. Kultuseplats rajati tavaliselt sinna, kus asusid maa-alused energiasooned — vihred.
Ka Kassinurme linnuse kõrval asus selline kultusekoht tänini säilinud kolme kiviga [Ajaloolised ja pärimuslikud tõendid sellest puuduvad. Lohukivid ei viita samuti pyhapaigale. Kassinurme ajaloolise pyhapaiga asukoht pole teada, kuid päris kindlasti ei asunud see vaenutegevuse ja ryystamise sihtmärgiks oleva linnuse lähedal, toim.]. Needki kultusekivid asuvad maa-alustel soontel, mis neid yhendavad. Seda pidi saama ka tõestada nõiavitsa abil. Nii pidi siin kevadeti olema kivide ymbruses rohi hoopis lopsakam ja tumerohelisem kui oruveertel. Praegu kujutab Kassinurme mägede kultuseplats endast hästi hooldatud näidist meie esivanemate kunagisest pyhamust.
Muinaslinnuse kõrval asub ka nn Kalevipoja silmapesukauss. See on ringikujuline lomp, millest vesi iial ei kao, olgu ilmad kuitahes kuivad. Seda lompi peeti rahvapäraselt ka Põhjatuks oruks. Rahvajutu järgi pyyti kord selle sygavust ära mõõta, kui yhel suvel oli juba pikemat aega kuiv olnud. Soovitanud siis kauged targad Patjala vanadel naistel veesilma sygavuse ära mõõta, mille peale pidavat ka vihm tulema. Tarkade ytlust uskudes korjatudki kogu kyla köied kokku, selle pika aheliku otsa seotud pada, raskuseks pandud sisse kivi. Pada vajunud aina sygavamale, kuid päris põhjani ei jõudnudki. Kui see välja tõmmatud, olnud kivi asemel verine härja pea. Hääl vee peal ähvardanud aga kõiki vee alla tõmmata, kui keegi kunagi veel midagi veepõhja yritab lasta. Kohkunud naised aga lõpetanud seepeale oma tegevuse.
Vanade inimeste jutu järgi olevat neist paljud näinud, kuidas silmapesukaussi jooksnud lehmad ja härjad sealt enam välja ei tulnud. Kevade varahommikutel olevat nähtud aga veehoidjaid, kes vee peal istudes oma päid harjanud.
Looduslikult on Kalevipoja silmapesukauss, nagu teisedki Kassinurme mägede sulglohud, viimasest mandrijäätumisest põhjustatud termokarstivormid, mille tekke põhjustasid taanduva jää kyljest lahti murdunud jääpangad. Rahvamuistendites on need ka tuntud Kalevipoja või tema hobuse jalajälgedena.
Kalevipoja lingukivi
Yheks viimase mandrijäätumise tulemiks on ka rändrahn Kalevipoja sängi ligidal, mida rahvasuus Kalevipoja lingukivina tuntakse. Nimelt on kivil praegugi näha lingunööri meenutav hele kvartsiidisoon.
Kivi kohta on teada mitmeid erisuguseid lugusid. Yks neist jutustab sellest, et Kalevipoeg katsus oma sängist kivi visata seitse versta eemal asuvasse Kuremaa järve. Tema väike sõrm aga libises ja kivi lendas ainult poole versta kaugusele.
Teise muistendi järgi pyydis ta kiviga peletada eemale hunte, kes kimbutasid Kassinurme sängi juurde aheldatud hobuseid. Kangelane heitis kivimyraka siia Kuremaa järve äärest. Visatud kivi märki ei tabanud ja maandus sängist mõnevõrra eemal, kus ta on praegugi.
Lapsepõlvest mäletan ka rahvajuttu, et Kalevipoja kivi alla pidi olema maetud varandus, mida aga valvavat vanakuri ise. Kas pyyti seda varandust ka välja kaevata, pole teada, või kardeti seda valvavat paharetti?
Yldtuntud jutu järgi olevat aga kohalikud karjapoisid kivi peale kogunenud vihmaveega kartmatult oma janu kustutanud.