Eesti muinasusundis oli andmine ehk ohverdamine pyha komme. Nii võis loota looduse, jumalate, haldjate, vaimude heasoovlikkusele.
Iidsest ajast, tuhatkond aastat, ilmselt hoopis kauem on nii Võnnu kui ka Kastre poolt astutud Terikeste kyla Suitsumäele. Mäe otsas, ligi paari tuhande aasta vanuse kivikalme servas, sirutab end iidne ohvripärn, kirjutas Rohelises Väravas Eha Järv.
Päevinäinud niinepuu latv on murdunud ning kolmest tyveharust kaardub kivikalmepoolne maani, kuid tema noorte võrsete pungasoomused punetavad puhkemise eel. Puul on veel väge. Heegelpaelad, valged riide- ja pitsiribad ning värvilised lindid pleegivad päikesesäras – inimeste annid hiiepärnale.
Kas on möödujad järginud lihtsat tava – näe, siia on linte seotud –, või mõlkus selle toimingu juures sidujal mõtteis andmise tunne? Tänu, lepitussoov või palve, mis iga tuuleiiliga lindi lehvides kordub ning edasi kandub.
Auväärseim iga
Mäesuitsu ohvripärnaks kutsutakse seda endisaegse pyha hiie viimast, õõnsa tyvega puud. Tysedust on pärnal aastatega kogunenud: ymbermõõt ulatub yle viie meetri, tema tyveõõnsuses saab varju koguni kaks inimest. Vähemalt seitsesada aastat, öeldakse tema äikese, tule ning aastate räsitud tyve järgi.
Yhe legendi järgi on pärna all puhanud juba Kalevipoeg, kui ta Luutsna soo kuivendamiseks kraaviajamise parmude kiusu tõttu katkestas. Kalevipoeg raputas harkadra mullast puhtaks ning sellest sai Suitsumägi.
Teise legendi järgi istutas pärna Rootsi kuningas. Urmas Kalla sõnul meie traditsioon enamasti Põhjasõja ajast kaugemale ei kyyni, Rootsi ajast kaugemat aega ei mäletata. Seetõttu ongi Rootsi kuningaga seotud legende yle Eesti sedavõrd rohkesti.
Suits viib anni jumalatele
Ohvriand anti tulele, tulel ja suitsul on eriline jõud. Mäesuitsu nime sai koht endisaegsete ohverdusriituste ajal mäelt tõusva suitsuvine järgi. Suitsumäe oli kihelkonna tähtsaim hiiekoht, kus muistseile jumalaile ande toodi.
Hiies on vanasti olnud ohvrikiviks Ukukivi, seal on paiknenud kolm ohvrialtarit ja -tiiki, on kirjutanud Lemming Rootsmäe rahvapärimuse põhjal. Ihuloputamise tiik, mille vesi sinna valatud vere tõttu kunagi ei kylmu, on veel säilinud taluõues teisel pool teed.
Kui suur oli ohver, mida põletamisele toodi? Osa saagist, peotäis lambavilla või viljateri tänuks ning uue saagi hyveks. Võib-olla toodi kunagi ka inimohvreid, nagu kirjas Breemeni Adami ja Läti Henriku kroonikais.
Jumalustele andmine oli leping, andmata pole usku ka midagi vastu saada. Vägevam ohver lubas oodata ka suuremat armulisust. Ohverdati selleks, et ära hoida veel hullemat häda, mõistab Urmas Kalla suurte ohvrite toomist. Ikaldus, nälg ja suuremad haiguspuhangud vajasid suuremat ohvrit, elu jätkumiseks tuli jumalaid lepitada.
Lindisidumiskomme pysib
Jätta osa saagist koristamata, punetavad pohlad osalt mättale kasvama, valada lonks kangemat maale ning veele jahi- ja kalaretkel – need tavad on paljudesse juurdunud.
Kagu-Eesti naised kutsuvad emadepäeval, 11. mail endaga koos hiiepuudele soovilinte siduma. «Naise vägi on keerulistel aegadel meie rahvast raskustest läbi kandnud. Kui sul on emadepäeval hetk aega, siis palun kuula ennast ja sa tead, milline on täpselt see soov, mille sa Eestimaa kylade, kodude, põldude, metsade ja inimeste kestmiseks lindiga pyha puu kylge seod,» kõlab yleskutses.
Pilt: Mäesuitsu ohvripärn, Ahto Raudoja